Palmses metsa sees elava Vihula valla arendusnõuniku Anneli Kivisaare möödunud reede hommik algas tavatult, kui muidu rahulik koer, nina vastu eeskotta viivat ust, toas järsku haukuma hakkas. “Tema ei ole selline loom, kes niisama haugub,” kinnitas Kivisaar, kes püüdis seepeale koera ukse juurest eemale lükata, kuid see ei liikunud esialgu paigast.
Saanud koera ukse eest minema, läks ta trepile vaatama, mille peale loom nii häälekalt oli reageerinud. Ukse taga polnud siis enam hingelistki.
Käpajäljed avastas naine hoovist alles hiljem, kui ta auto poole suundus, et tööle minna. “Selline mulje jäi, nagu oleks helikopter tulnud ja karu maha pannud – täpselt neli käpajälge – ning ta siis uuesti üles tõstnud ja ära viinud,” kirjeldas Kivisaar õues avanenud vaatepilti. “Tundus, et ei olnud kõige suurem elukas, selline eelmise aasta “kutsikas”,” pakkus ta.
Kivisaar kahtlustas, et karu võis tulla süüa otsima, sest sellel hommikul oli tal koja välisuks lahti ja kojas ämber porganditega. Ühtegi porgandit polnud külaline siiski minema viinud. “Ma arvan, et kui koer haukuma ei oleks hakanud, oleks me kolinat kuulnud,” lausus naine, kellel tegelikult oli kahju, et ta metsaelukat oma silmaga ei näinud.
“Ta praktiliselt kõndis mul nina alt mööda sellel ajal, kui mina koeraga tegelesin,” oli Kivisaar nördinud. Ühegi karuga pole naisel varem kokkupuudet olnud, küll on ta näinud oma õues põtra ning kitsed ja jänesed on tavalised külalised. Samas teadis ta rääkida, et Võsu kandis on omajagu karusid nähtud. “Neid siin ikka liigub,” kinnitas ta.