Rakvere ametikooli autotehnikute õpetaja Leo Nirgi ning garaažimeister ja praktikajuhendaja Taavi Udevald rääkisid, et Saksamaal autotehnikuks õppides tuleb alates teisest kursusest käia kolm päeva nädalas ettevõttes praktikal ning ülejäänud kahel päeval õppida koolis teooriat. Teooria ei tähenda aga keskhariduse omandamist, nagu Eesti süsteemis, vaid õpitakse ainult ametit ja lisaks omandatakse tulevases töös vajalikke teadmisi psühholoogiast, tutvutakse õiguse alustega.

“Kui on huvi oma autoteenindus avada, tuleb kaks aastat juurde õppida, nt kallakuga autotehnikat. Seejärel on võimalik minna meistrikooli ning alles siis on kõik teadmised ja õigused avada oma teenindus. Meil Eestis ei nõuta mingit paberit, et hakata selle valdkonnaga tegelema,” kõneles Taavi Udevald ja lisas, et kolm aastat kestev meistriõpe lõpeb eksamiga, milles ainuüksi teooriat tuleb vastata kaks päeva, sest meister peab teadma autodest kõike peensusteni, mitte vaid ühele valdkonnale spetsialiseeruma.

Leo Nirgi tõi näiteks, et meistrikoolis on ainuüksi õppeautosid juba sada. “See on koht, kuhu panustavad firmad, mitte haridusministeerium. Ettevõte tahab ju endale töölist. Juba enne kooli lõpetamist on kõigil meestel tööpakkumised – nõudlus on lihtsalt nii suur. Nad ütlevad, et saksa rahvast on nii paljud vanaks jäänud ja on vaja noori spetsialiste,” rääkis Nirgi.

Kui Rakvere ametikooli lõpetanud autotehnikutest ja autodiagnostikutest asub erialasele tööle umbes 40%, siis Saksamaal siiski enamik. “Võrreldes Rakvere ametikooli õppegaraaži ja Plöni ametikooli autotehnikute töökoda, ei ole meil midagi häbeneda – oleme Saksamaaga ühel tasemel,” sõnas Nirgi.



T

aavi Udevaldil õnnestus stažeerida Plöni linnas Opeli teeninduses nii kontoris klientidega suheldes kui garaažis töötades. Tegemist oli 1920ndatel rajatud pereettevõttega, mis oli läinud isalt pojale. “Kõik tegid asja korralikult, igaühel olid omad tööriistad ja kui tööline puudus, oli tema tööriistakapp lukus. Töökultuur on selline, et firma annab küll tööriistad, aga igaüks peab neid hästi hoidma ja nende eest vastutama,” tõi Udevald näiteks.

Et Rakvere ametikooli õpetaja on suhteliselt noor – 24aastane – pidasid juhendajad teda seni õpilaseks, kuni esimene õli- ja rehvivahetus kenasti välja kukkusid. “Neile ei mahtunud pähe, et nii noorelt võib juba koolis töötada ja teisi õpetada. Nende süsteemis see ei ole võimalik, tuleb palju  kauem õppida,” märkis Udevald.

Muljet avaldas talle sakslaste töökulutuur: kindel tööjaotus meistrite ja praktikantide vahel garaažis. “Praktikante on aasta ringi ning neid on rohkem kui meistreid. Alates teisest kursusest käid paar päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja oled praktikal, omandad kogemusi. See on tasustatud, umbes 600 eurot kuus. Kui ametipaber käes, siis palganumber on muidugi mitu korda suurem,” nimetas Taavi Udevald.

“Eestis on ettevõtted noored, nad ei tunnista, et kui praktikandi võtad ja ta su käe all oma oskusi lihvib, siis kolme aas­ta pärast on tal oskused omandatud ja tunneb su ettevõtet. Kui ettevõttes on praktikant, siis töötaja tootlikkus langeb, kuna tal osa aega läheb juhendamiseks, kuid ettevõte tahab vaid kasumit teenida. Saksamaal aga panustatakse nõnda oma tulevikku,” arutles Leo Nirgi.

Leo Nirgi sattus stažeerima pankrotti minevasse asutusse ning oli üllatunud, et töötajad olid viimase hetkeni korrektsed. “Nad olid viimase minutini tööpostil. Viimase hetkeni oldi üksteisega sõbralikud,” märkis ta.