Väikelinnale iseloomulikult ei olnud üritusele tulnuid palju, kuid ettevõtmise ühe korraldaja Hanna Kannelmäe sõnul ei panustagi nad niivõrd kvantiteedile, kuivõrd kvaliteedile. “Seekordne üritus oli neljas – varem oleme tegutsenud Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Pärnu on veel aprillikuus ees,” rääkis Kannelmäe.

Päeva esimene pool kulges õpitubades ning oli mõeldud neile, kellel on homoseksuaalsuse ja seksuaalvähemuste kohta küsimusi. “Hommikune vestlusring oli mõeldud kõikidele inimestele, olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist ja ka sellest, mil määral ollakse varem seksuaalvähemustega kokku puutunud. Nende inimeste puhul, kes puutuvad noortega palju kokku, näiteks õpetajad ja noorsootöötajad, on eriti vajalik, et nad teaksid seksuaalvähemuste kohta kõige olulisemaid fakte,” selgitas korraldaja ürituse kaugemaleulatuvaid eesmärke.

MTÜ Eesti Gei Noored üks suundadest on kummutada seksuaalvähemusi puudutavaid eelarvamusi. “Me usume, et enamasti tekivad eelarvamused sellepärast, et inimesed ei tea, kuidas olukord tegelikult on. Tihti kujundatakse oma arvamus, ilma et teataks isiklikult ühtegi homoseksuaalset inimest. Selline suhtumine põhineb kuuldustel või eeldustel. Sellepärast käime ka Eesti väikelinnades, et inimesed saaksid selgitusi oma kõrvaga kuulda ja küsida vajadusel üle. Küsida võib ka ebaviisakaid küsimusi või midagi, mis on teadmatusest tingitud,” kõneles Kannelmäe. Näitena tõi ta küsimused, kas homod lapsi ei saagi ja kas homoseksuaalsus on Eesti iibelanguse põhjuseks.

Samuti kohal viibinud ja ürituse korraldamisega seotud Eero Rauni sõnul küsitakse tihti ka seda, kas homoseksuaalsuse puhul on tegemist inimese isikliku valikuga või mitte. Või kas lapsevanem on kuidagi süüdi ning saab mõjutada oma lapse seksuaalset orientatsiooni.



“On selliseid vanemaid, kes ütlevad, et minu lapsest küll ei kasva homo, aga antud juhul on tegemist selgelt eksiarvamusega, sest vanemad ei saa seda tegelikult üldse ühes või teises suunas mõjutada. Ainsana saavad nad ehk mõjutada seda, kas laps neile oma seksuaalset orientatsiooni tunnistab,” rääkis Raun sellest, milliste valearusaamade kummutamisega aktiivsetel noortel oma ettevõtmistes tegeleda tuleb.

“Inimese teadlik valik saab olla see, kas ta on ühiskonna, oma lähedaste ja endaga aus. Aga seda, kellesse inimene armub, ta valida ei saa.” Raun tõi näitena sageli esineva olukorra, kuidas geidest ja lesbidest halvasti arvanud inimene on muutnud oma suhtumist, kui on mõnd geid või lesbit isiklikult tundma õppinud ja veendunud, et tegemist on toreda ja meeldiva inimesega.

Hanna Kannelmäe sõnul võib esilekerkivaid eel- ja valearvamusi loetleda sadu. Näitena tõigi ta iibeküsimuse, mida sageli tõstatatakse, kuid mis on üsna naiivne, sest olukord, kus naine on suhtes teise naisega ei tähenda, et nende füsioloogilised funktsioonid kuidagi teistsugused oleksid.

Samasooliste paaride lapsesaamisele ollakse ühiskonnas sageli vastu ka selle põhjendusega, et nendel lastel oleks raske lasteaias ja koolis hakkama saada. Eero Rauni sõnul ei ole aga lapsed iseenesest üksteise vastu õelad, vaid räägitakse ikka seda, mida kuuldakse kodus vanemaid kõnelevat. Kui täiskasvanud suhtuksid tolereerivalt perekonda, kus last kasvatavad kaks ema või kaks isa, ei oleks probleeme ka lapsel.

Seksuaalvähemustesse halvasti suhtuvate inimeste seas on levinud seisukoht, mis võrdsustab neid pedofiilide, nekrofiilide ja teiste seksuaalselt hälbinutega. Kannelmäe arvates on ka siin tegemist puuduliku informeerituse ja eksiarvamusega, sest homoseksuaalse suhte puhul on tegemist kahe täiskasvanu vahelise suhtega, mis põhineb vastastikusel armastusel, kellelegi ei suruta suhet peale ning kõik toimib täisealiste ja otsustusvõimeliste inimeste kokkuleppel. “Kahe täiskasvanu omavaheline suhe ei kahjusta kumbagi osapoolt, mida ei saa öelda aga laste, loomade või teiste nõrgemate suhtes toime pandud seksuaalkuritegude kohta.”



Küsimusele, kas MTÜ Eesti Gei Noorte tegevus on kandnud ka vilja ning kas Eesti ühiskonnas võib täheldada suhtumise muutumist, vastas Kannemäe jaatavalt, kuigi nentis, et kõik toimub pikkamisi ja aastate jooksul.Oma neljaaastase töökogemuse tulemusena kinnitas ta, et ka geid ja lesbid ise on julgemaks muutunud ega karda enam olla ausad oma vanemate, sõprade ja kolleegidega. Hirm hukkamõistu ees on muutunud väiksemaks, kasvanud on julgus riskida ka sõprade kaotusega või suhete purunemisega.

Inimeste informeeritus seksuaalvähemusi puudutavatel teemadel on Eero Rauni meelest olulisim, et saavutada tolerantsust. “Terve nõukogude aja ei korraldatud ühtegi paraadi, aga inimeste suhtumine ei olnud samuti hea, seega ei saa arvata, et paraadide korraldamine või avalikkuse ette tulek ühiskonna suhtumist halvemaks muudaks. Kas just paraadid olid need, mis kaasa aitasid, aga suurem nähtavus ja nähtaval olemine aitab kindlasti tolerantsusele kaasa. Jutt, et püsige kapis ja kõik on hästi, on täielik jaburus,” rääkis ta.

Kolleegi seisukohaga oli nõus ka Hanna Kannelmäe, kes lisas, et inimes­tel on oluline teada, milli­ne on seksuaalvähemuste elu Eesti vabariigis, ning vahel pole pa­ha asetada end teise inimese rol­li ja kujutada ette näiteks olu­korda, kus sinu raskes seisundis elukaaslane on haiglas, aga selle tõttu, et oled temaga s­amast soost, jäävad haigla uksed sulle suletuks.