Oma kõrge vanuse juures mäletab Elfriede päris häs­ti kuupäevi ja kuid, aga aastaarvude suhtes on mälu juba nõrgaks jäänud. Sellest hoolimata on säilinud mõned mälestused elust Oru lossis, mil presidendiks oli Konstantin Päts.

Naine on sündinud Narvas, sealt leidis ta ka armastatud mehe, kes oli sõjaväelane. Mõlemad olid näinud juba ühte maailmasõda, kuid ajad vaibusid. Kuigi Elfriede aastaarve täpselt ei mäleta, võib öelda, et nad kolisid mehega Oru lossi 1930ndate teises pooles. On teada, et 1936. aastal sai loss valmis ning toonane president Konstantin Päts võõrustas sel aastal lossis Soome presidenti. Küllap elas noorpaar siis juba seal.

Kuna Elfriede kaasa Heino oli Narvas sõjaväelane, valiti temagi kõige paremate meeste hulgas Pätsi valvemeeskonda. “Ega igaüks siis presidendi ligi saanud,” märgib naine.

Neile anti ka kahetoaline korter. Sellesse hoonesse, kus nüüd asub Toila gümnaasium. “See oli nagu riigikogu maja, valge ja roosaga,” meenutab Elfriede tolleaegset kodu. Korter oli sisustatud tammepuidust mööbliga, kõik vajalik sees olemas. Kokku oli majas kaheksa korterit.

Elfriede ise sel ajal tööl ei käinud, ta kasvatas last. Nende poeg sündis 1934. aastal, Oru pargis elades oli ta mõneaastane. Hommikuti mindi naistega – neid oli neli – mere äärde päevitama. Lõunaks tegi kokk söögi, sest iga kord nad ei viitsinudki ise süüa teha, vaid palusid, et kokk neilegi toidu valmis teeks.

“Tulime koju, katsime laua, sõime,” räägib Elfriede Helene heast elust.

Eks juhtus ka äpardusi. Töötajatele oli mõeldud ühine saun, kuhu ühel järjekordsel päeval naistega mindi. “Ma hakkasin soojust juurde keerama, et sauna kuumemaks saada. Ja mõtle, ma keerasin niiviisi, et enam ei kannatanud kätt ka sinna auku panna, kust soojus välja tuli. Saun läks nii auru täis. Pärast mehed ütlesid, et palkide vaheltki tuli auru välja. Mina ei tea, kuidas nad selle kraani kinni said,” meenutab 107aastane naine naerdes juhtumit, mis tol ajal hoopis hirmsana tundus.

Teised, kes sageli mõne pahandusega hakkama said, olid lapsed. Neid oli peale Elfriede ja Heino poja veel neli. Kord oli naine unustanud köögilauale purgi moosi. Ja lapsed olid muidugi kohe platsis. Võtsid purgist moosi, lõid lusika varre pihta ja moos lendas mööda seinu laiali. Moosi oli kõikjal – seintel ja laes – ning Elfriedel tükk tegu koristamisega.

Aga president Päts armastas lapsi. Lapsed käisid lossis presidendi lapselapse Matiga iga nädal mängimas ja kooki söömas. “Lossis oli niisugune kord, et iga reede õhtul kutsuti meie, teenijate ja ohvitseride, lapsed lossi tordile ja kohvile. Ning kapten Rubeni proua, kes meil ka siin elas, oli lastega kaasas, et need ulakaks ei läheks,” on Elfriedel kõik hästi meeles.

Peredele oli antud natukene põllumaad, kus kasvatati kartulit ja kapsast. Heino ja Elfriede põllu äärde jäi aed, mille taga Päts aeg-ajalt istumas käis. Hommikuti jooksid kõik lapsed tema ümber, keegi ei küsinud, kas tegu on presidendiga või ei, kõik olid tema ümber ja keegi ei kartnud. Ja tema ei ajanud ka kedagi minema.

President Päts oli ise samuti krutskeid täis. Valvemeeskond pidi teda pidevalt jälgima. Kord olevat ta oma kepi ära kaotanud. Kuid kepi otsas oli sälk, mis jättis maa sisse jälje ning ühtlasi näitas kätte suuna, kuhu president võis minna. Päts kõndis sama teed pidi mäest alla, kust naisedki mere äärde läksid, kuid ilma kepita. Lõpuks leidis valvemeeskond ta ikka üles.



K

ui Elfriedelt küsida, kui sageli president Päts Oru lossis aega veetis, siis tema arvates oli Päts seal päris sageli. “Seal käisid tihti väliskülalised. Nad kõndisid ikka meie platsi pealt läbi, kui liikusid seal,” kõneleb naine unistavalt. Iga kord, kui väliskülalistega pidu peeti, oli pidu ka töötajatel. “Meid ei jäetud kunagi ilma,” kinnitab ta ja räägib, kuidas neile saadeti küll viinamarju, küll veini.

Oru lossi pääses tol ajal ainult ekskursiooniga. “Küll seal olid ilusad maalid sellest Jelissejevi ajast veel. Nüüd pole midagi enam järel, tühi plats ainult,” muutub Elfriede veidi nukraks. Ta räägib kaunist lossiaiast ja sellest, kuidas kollaseid roose kutsuti Pätsi roosideks. Aedagi iga päev jalutama ei pääsenud, valve oli värava juures väljas. Aga üks kord olevat kohalik kalamees siiski salaja lausa lossi pugenud. Kuid ta saadi kiiresti kätte.

Presidendil oli Elfriede Helene arvates hea ja mugav elu. “Kui ma noor olin, mõtlesin, et küll on hea, kui ikka saunast tuled ja siis lähed diivani peale pikali ning sind tullakse masseerima,” tunnistab naine, et oli Pätsi peale veidi kadegi.

Kord tahtsid nad meeste ja nais­tega Pätsile sünnipäevaks angerjaid kinkida. Mehed tõid merelt suure kartulikotitäie angerjaid ning jätsid need ööseks silla alla jõkke, et kaladel ikka vett oleks. Hommikul kaladele järele minnes oli aga plats tühi. Kohalikud kalamehed saanud saagile juba jälile ning nii jäi­gi presidendile kingitus tegemata.

Õhtuti käis Elfriede teiste naistega Oru pargis jalutamas. “Mees naljatas, et oleme nagu varblased, kes enne äralendu end kokku koguvad. Igal õhtul käisime jalutamas.”

Vestluse jooksul mainib naine vähemalt kuus korda, kui hea oli elada esimese Eesti ajal. “Elu oli hoopis teine kui tänapäeval, see oli sada korda parem. Nagu maapealses paradiisis. Kõike oli saada, kõigil oli tööd,” avaldab Elfriede oma mõtteid.

Kuid ilus aeg sai ka Oru pargis läbi. Ühel õhtul sõitsid venelased suure bussiga lossi ette ja röövisid seda. “Meie naistega, lapsed käekõrval, läksime Toila randa mööda, kui venelased juba lossis olid. Ja siis nad viskasid meid millegagi, mina ei tea, mis asjad need olid. Mulle tulid kohe kivitükid selja vastu. Me läksime metsa varjule, kartsime lahingut. Käisime sedasi, et varjasime lapsi oma kehaga, et kuulikillud nende peale ei tuleks,” mäletab ta täpselt, kuidas venelane sisse tungis.

Siis algaski Elfriede jaoks juba Teine maailmasõda ning ellu tulid hirm, suured kaotused ja surm.