Pärast kolmanda õppeaasta lõppu Liberty ülikoolis põikas Rakvere tenniseklubisse kuuluv Siim Tuus viieks päevaks kodukanti, et siis kohe tagasi lennata. Nii nagu läinud suvelgi, ootas teda New Yorgist ühe tunni autosõidu kaugusel asuvas murutennise eliitklubis The Meadow Club of Southampton kogu suvepuhkust täitev tasuv treeneritöö.

 

Kuidas oma tenniseaastaga ülikoolis rahule jäite?

Väga hästi läks. See oli mul kindlasti parim aasta, mängisin endiselt võistkonnas esimesel positsioonil, saagiks jäi 15 võitu ja kuus kaotust. Võistkond tervikuna mängis korraliku hooaja. Üks edu võtmeid oli see, et tagumise otsa mehed tunnetasid konkurentsi ja uhasid trenni teha. Kümnest mehest vaid ühel polnud mingit šanssi koondisesse kuue hulka sattuda, aga teised käisid hooaja kestel kõik platsi peal. Mängijaid oli meil Indiast, Brasiiliast, Kolumbiast, Uus-Meremaalt, USAst.

Natuke jääb kripeldama, et ehkki tegime ülikooli võistkonnaga hea hooaja, kaotasime play-off’is kohe esimeses ringis. See jättis väikese pleki külge. Puudu jäi vaid õige pisut, et oleksime saanud poolfinaali, kus vastaseks meeskond, keda oleme varem suurelt võitnud. Natuke kurb oli, aga mis seal ikka.

 

Kuidas seletate enda edasiminekut? Kas oli abi mullusuvisest tööperioodist New Yorgis ühes sealses murutennise klubis, kus lootsite hoolega ka ise harjutada?

Sain seal päris korralikult treenida. Sinna klubisse tahavad paljud minna treeneriks ja seepärast tehakse valik. Klubi treenerid, kes enamasti samuti Ameerika ülikoolide tudengid, on kõik tugevad mängijad ning on nii nagu minagi huvitatud enda arendamisest. Mängisime tavaliselt hommikuti kella poole seitsmest kaheksani. Pärast tööd oli palju raskem ennast sundida, polnud enam värskust.

Aga ise arvan, et kõige suurem kasu oli mul talvisest treenimisest siinsamas Rakveres. Olin jõulupuhkuse ajal Eestis ning võtsin üldkehalise ettevalmistuse tunde spordikooli treeneri Sirje Kiviaru juures. Tal oli varuks põnevaid harjutusi, tunnid olid väga huvitavad ja arendavad. Kui võimalus tuleb, siis tahaksin seda koostööd jätkata. Igatahes suur tänu talle.

 

Ameerikas on teisigi eestlasi tennist mängimas ja tudeerimas, kas sattusite vahel trehvama?

Kokku pole sattunud, aga hoiame omavahel sidet. Näiteks kunagise rakverlase Marek Marksooga, kes elab ja õpib nüüd läänerannikul, oleme tihedamalt suhelnud. Samuti Armand Levandiga.

Marek tegi tänavu samuti väga hea hooaja. Alustas oma ülikoolis number viiena, nüüd mängib juba number kolme. Eestist on uusi mängijaid juurdegi tulemas: minu soovitusel peaks meie ülikooli võistkonna tugevdamiseks saabuma Jaan Kononov.

Ameerikas õppimine on väga hea võimalus igale noorele. Tasub proovida. Alati saab ju tagasi pöörduda, kui ei meeldi.

 

Teil jääb veel üks õppeaasta suure lombi taga mängida ja õppida. Mis saab edasi?

Arvatavasti jään esialgu paariks aastaks Ameerikasse. Esimene valik oleks majandusalane töö, aga olen muudekski võimalusteks valmis.

 

Rakverre plaanitakse ehitada uus sisehall reketialade tarvis. Võib-olla leiaksite kodulinnas tööd tennisetreenerina?

See töö mulle tegelikult ka istub. Ma ei ütle kategooriliselt, et ei, treeneriks ma ei hakka. See on mõeldav variant. Ja kui treeneriks, siis kindlasti Rakverre. Muidugi juhul, kui avaneb võimalus ning siin peaks mind vaja olema. Et hall peaks valmima 2015. aastal, siis klapib see minu praeguste plaanidega hästi.

 

Jäite Eestisse napilt nädalaks, miks nii kähku tagasi lendate?

Sain võimaluse sellelgi suvel töötada New Yorgis mainekas tenniseklubis treenerina. Saan niimoodi kergendada oma vanemate koormust minu rahalisel toetamisel. Kui siin oleks võimalik kolme suvekuuga nii palju teenida, siis oleksin koolivaheaja veetnud Eestis.

Teine asi on muidugi see, et seal ametis olles on võimalik paljude autoriteetsete ja mõjuvõimsate inimestega tuttavaks saada, muud võimalust nendega suhtlemiseks ju pole. Sellesse kinnisesse klubisse kuuluvad majandus- ja finantstegelased, maailma rikkaimad inimesed.

 

Kirjeldage oma töökohta ja tööd.

Kuulsa Wimbledoni murutenniseklubiga sõprust pidav The Mea­dow Club of Southampton asub ookeani kaldal, seal on 37 väga heas korras muruväljakut, elamine on meil sealsamas keskuses.

Andsin seal eelmisel suvel lastele rühmatunde ja mõned eratunnid olid nädalavahetustel ka minu juhendada. Sel suvel teatas boss, et hakkan ainult eratunde andma. See on kõva samm edasi. Klubis on 20 treenerit ja ainult neli on neist eratundide peal. Need on personaalsed trennid, mängija on treeneriga kahekesi. Mõistagi pean ise rohkem tööd tegema, aga need tunnid on ka paremini tasustatud.

Läinud suvel olin õpetajana väljakul 40–50 tundi nädalas. Kümme nädalat töötasin ning ainult ühe pühapäeva sain lõunani vabaks. Kahel päeval kimbutas meid orkaan, siis saime veidi puhkust. Kogu aeg olin keskuses klientide jaoks olemas, hommikust õhtuni.

 

Päris pingeline elu.

Tööpinget korvab see, et kohtub väga lahedate inimestega.

Mullu näiteks andsin tennisetunde USA ühiskonnategelasele George Sorosele, keda ka Eestis hästi teatakse. Ta on väga muhe mees, ajasime tennisemängu vahele juttu kui võrdne võrdsega.

Inimesed klubis on väga avatud ja head suhtlejad, tahavad juttu rääkida. Tihtipeale jutustad seal klientidega poole tunniajast. Ja nad on rahul. Kõik nad on kõvad tööinimesed, on rabanud kuude kaupa tööd teha ja tulevad siis mõneks nädalaks klubisse lõõgastuma. Tunnevad ennast vabalt ja naudivad puhkust täiel rinnal. Enamik oskab päris hästi tennist mängida, niisama lihtsalt ju liikmeks ei võeta. Ja need jõukad inimesed on ka isiksustena väga huvitavad. Neilt on paljugi õppida.