Targutus: Prometheus, kes mängib tikkudega

“Prometheust oodates” kava-ajalehe prantsuskeelsete veergude vahel vilguvad eestikeelsed lavastusse juhatavad tekstid Camus’st ja Goethest Priit Põldmani. Mida kõnelevad prantsuskeelsed, kas nad lisavad midagi temaatiliselt tähtsat või teenivad illustratiivset eesmärki, jääb keelebarjääri taha.

Lavastaja Vallo Kirs on lasknud kirjutada näitlejatel essee “Homme hakkan elama”. Sõna saavad Prometheus ja teda ootavad mehed, üksnes naine-kotkas, see igavene maksanokkija, keda tuleks armastada, vaikib. Aga ega talle laval ka suurt sõna anta, laulab, ja sedagi põhiliselt prantsuse keeles. Tema on selleks, et olla ja tekitada hämmingut meestes, soove ja ihasid. Oli ta nimi Sofia, tarkus, või mitte?

Tegelastel, kes ootavad Promet­heust, on küll nimed, mida ükseist kõnetades kasutatakse, kuid kavasse pole neid pandud. Sest inimeste ja titaanide ühises “Kotka baaris”, kus juuakse, kuid maksa ei sööda, on olulisem üldistus kui isikulisus.

Erni Kask ja Peeter Rästas mängivad prantslasest kirjaniku, rea mitme rahvuse vaimsete autoriteetide ja südika noore eesti mehe loodud sisu ja vormi raamistuses maatõugu mehi, kes kuulekalt ootavad. Teda. Keda? Promet­heust igal kujul võidusõiduhobusest inimeseni. Kas nende mõtlemine ja ootus on titaanlik, pole kindel. Ja pole ka oluline.

Neil on oma asi ajada. Nad ei tea, kas nende elu kestab või algab homme. Nagu me kõik, inimesed. Surematutel jumalatel pole sellega asja, nemad ei saa iialgi elada iga päeva kui viimast, nende kestev olevik ei anna selleks võimalust. “Ei ole midagi päikese all vaesemad teist, oh jumalad!”, kui tsiteerida kavalehelt Goethe “Prometheust”.

Lauri Kaldoja Zeus kui baarmen kannab hoolt, et klaasid läigiksid ja joodav oleks toodav. Või umbes niimoodi. Maailma lõpus olevat kohvik, kus kohtume kõik. Ehk seesama ongi?

Prometheus, jumalate soost titaanide poeg või metall tihedusega 4,5 g/cm³ ja sulamistemperatuuriga 1668 °C, astub baari. Astub mängu, külastajatekolmikusse. Tres faciunt collegium?

Prometheus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane Kristian Põldma) on idealistlik ja noor. Muidu ei saakski. Ei inimestele tuld viia/pakkuda ega oma väljapeetud ja valvsasse kotkasse (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane Saara Kadak) armuda.

Kui enam ei usuks ega loodaks, et väsib vägivald, mis armastab vabadust enda najale kallutada, poleks ju mõtet. Aga siin on. Ehkki tikud muudkui kustuvad. Või põlevad kiirelt lõpuni. Või murduvad. Või pudenevad põrandale. Nagu ideaalid? Kust maalt kuhu maani kestab vabadus? Vabadus kui priius. Vabadus kui tunnetatud või tunnetamata paratamatus.

Kas tikkudega mängimisest võiks sündida tulekahju?

“Tuletus,” määratleb lavaloo “Prometheust oodates” kava kaksipidiselt. Kas laval on tuleta olek või tuletus müüdist või hoopis mõlemad, on vaataja otsustada. Leida äratundmist või protsendilist jaotuvust. Kas saalis või koduse ülesandena. Miks mitte uskuda poeeti, kes räägib tulest rinna sees. Mitte lavastuses, kultuurikontekstis.

Kaasa mängib iga saalisistuja isiklik müüdi- ja faktiväli, millel lavastus end põrgatab ja millesse neeldub suuremat või vähemat jälge jättes. Jäljed on usutavasti väga erinevad. Sest Vallo Kirsi lavastus on tõlgendustele avatud, sundimatu, vaatajat usaldav.

On ju igaühel oma elumuna, ja hoidku saatus seda niisama asja ees, teist taga puruks plartsatamast enne, kui oleme sellest sotti saanud. Natukenegi.

Kas Zeus võidab jälle? Ent lootus ei kustu. Ehk järgmisel tulekul-tuletusel saab Prometheus revanši.




TEATER
Vallo Kirs André Gide’i ainetel “Prometheust oodates”.
Lavastaja Vallo Kirs (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).
Kunstnik Otto Kosk (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).
Osades Saara Kadak (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Lauri Kald­oja, Erni Kask, Kristian Põldma (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Peeter Rästas.
Esietendus Rakvere teatris 28. aprillil.