Kui Rakvere noormees, praeguseks hinnatud filmimonteerija Tambet Tasuja 1996. aastal Rakvere tollal veel 1. keskkooli lõpetas, ei olnud tal esiti ettekujutust, mida edasi õppida või millega end edaspidi süvitsi siduda.

Juba lapsepõlves oli Tambet tegelenud n-ö kohaliku televisiooni tegemisega. “Meil oli oma kamp tehnilisi taibusid, kellega tegime telesaateid, kui neid saab telesaadeteks nimetada. Tol ajal olid veel trepikodades võimendused, mille ühendasime kaameraga, ja sel moel said meie viktoriinidest, telemängudest ja muust sellisest osa kogu trepikoja elanikud.”

Selle seltskonnaga, kellega lapsepõlves head suhted kujunesid, suhtleb Tambet siiani. Suureks mõjutajaks said sõbrad ka pärast keskkooli lõpetamist tehtud valikute puhul. “Ega mul väga ettekujutust ei olnud, millega tegeleda tahaks. Kaalumisel olid ka Tartu ülikooli semiootika- ja psühholoogiaõpingud.”

Et tal lapsepõlves puudus suur vaimustus filminduse vastu, mida ei süvendanud eriti ka nn trepikojatelevisioon, olidki sõbrad need, kelle mõjul Tambet viimaks Tallinna pedagoogikaülikooli telerežiid õppima asus. Ise nimetab ta seda tüüpiliseks looks, kus pärast kooli lõpetamist minnakse kindlat plaani omamata lihtsalt sõpradega kaasa.

Valik ei osutunud aga sugugi valeks, kuna õpingute käigus saadud teadmised ja tutvused aitasid hilisemal töö leidmisel. “Pedagoogikaülikooli telerežii oli välja kasvanud näitejuhtimise erialast,” kirjeldab Tambet õpingute käiku ja seda, mis just huvitavaks osutus.

Kuigi Tambet polnud lapsepõlves osalenud üheski näiteringis, paelus õpitav eriala teda niivõrd, et õpingute katkestamine või pedagoogikaülikooli vahetamine mõne teise kooli vastu ei tulnud pähegi.

“Kuigi näitlejameisterlikkuse erialaga kokkupuuted olid tihedad, ei mõelnud küll hetkekski, et võiks näiteks hoopis lavakasse kandideerida. Lisaks olid pedas tol ajal konkreetsed reeglid, et kui korra juba ära lähed, siis tagasi enam ei võeta.”

Ülikooliajal, teisel või kolmandal kursusel, ristus Tambeti tee toona samuti veel üliõpilase Anu Välbaga, kes soovitas Tambetit koos sõbraga ühte väiksesse telestuudiosse tööle. Seal sai Rakvere noormees esimesed praktilised töökogemused telesaadete režii tegemisel, veel tegid nad telestuudio juhi Rein Hansoni käe all dokfilme.

“Käisime ise platsil ja olime ka monteerijad. Pidime kõike ise õppima, sest arvutimontaaž oli tol ajal üsnagi algusjärgus.”

Kuid noormeestele töö meeldis. Töökoht ise asus Lihulas, sestap veedeti vahepeal kolm kuni neli päeva kohapeal. Samas ei salga Tambet, et ega päris alguses kõik väga libedalt ei läinudki, põhiliseks probleemiks oli asjadega õigel ajal valmis saamine.

Sajandivahetuse paiku avanes Tambetil aga võimalus asuda tööle firmasse, mis pakkus montaažiteenust. Tolleaegse Eesti tele- ja filmitööstuse tehnikapargi kehva varustatuse tõttu said julgelt tegutseda firmad, kus oli montaažiks vajalik varustus. Praegu sellist teenust filmiasjatundja sõnul enam pole, sest vajaminevat tehnilist varustust saavad kõik endale soovi korral lubada.

 

Pärast töökohavahetust jättis Tambet kõrvale telerežii ning keskendus montaažile. “Alguses tegin põhiliselt telesaateid, dokfilme ja sarju.” Näiteks 2001. aastal jooksnud sarja “Vanad ja kobedad” montaaž on osaliselt valminud just Tambeti käe all.

“Töötasime koos režissöör Rando Pettaiga. Kui sari lõppes, tuli sinna otsa üsna kiiresti mängufilm “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, mida võib sisuliselt pidada minu filmimontaažiga tegelemise alguseks.”

Tambet ei salga, et kogu varasem periood tema töös oli siiski veel suures osas õppimise ja kogenumate tegijate käe all kogemuste omandamise aeg.

Praegu tegeleb Tambet teletööga üsna vähe. Enda sõnul on tal vaid mõned üksikud projektid, ja kui juhtub, et keegi ei saa teha, siis vabal ajal ja võimalusel aitab Tambet hädaolukorra lahendada.

Kuid miks otsustas telerežiiga alustanud noormees valida hoopis filminduse ning tegeleda edaspidi valdavalt filmide monteerimisega? “Tele ja film on väga erinevad. Filmi kasuks kõneles kindlasti see, et filmide tegemisel on rohkem aega, et oma nägemuste teoks tegemisega süvitsi minna,” selgitab Tambet oma valikute tagamaid.

Tema hinnangul sobib tele ja reklaam pigem sellistele inimestele, kes armastavad eklektilisust oma töös ega pea oluliseks, et hommikul ärgates sisuliselt ei tea, mis päeval ees ootab. Talle endale jäi aga teletöö liialt pinnapealseks. “Mulle meeldib teatud kindlus ja see, et filmiga on võimalik ja tulebki hoida sidet.”

Eestlastele enim ütleb ehk Tambeti monteeritud film pealkirjaga “Klass”, mis kõneleb vägivaldsest koolikeskkonnast, milles ohvri positsiooni jäänud noormehed valivad võimalikest kõige drastilisema lahenduse – hukata koolitulistamise läbi kõik need, kes nende kallal vägivalda on kasutanud või seda osavõtmatult kõrvalt vaadanud.

Oma sattumist “Klassi” tegijate meeskonda kirjeldab Tambet kui loomulikku jätku koostööle Ilmar Raagiga. “Olime varemgi koos filme teinud, näiteks 1998. aastal “Killing Tartu”, edasine koostöö tundus mõistlikuna.”

“Klassi” juures paelus ja hirmutas Tambetit filmi ülidramaatiline stsenaarium, sest seda lugedes mõjus aines kindlalt, kuid kuna filmis mängivad näitlejad olid väga noored, tekkisid kõhklused, kas nad saavad hakkama filmi tegelaskujude emotsionaalse väljamängimisega.

Filmi montaaž käis juba võtete ajal. “Alustasin viimasest, tulistamise stseenist, ning kohe oli selge, et mure noorte näitlejameisterlikkuse pärast oli olnud asjatu,” räägib Tambet hilisematest emotsioonidest seoses filmiga “Klass”.

Koostööd Ilmar Raagiga kirjeldab Tambet üksnes positiivselt, kuna terve filmi vältel olevat režissöör andnud talle väga vabad käed. Aeg-ajalt saadi küll kokku, aga enamiku montaažirežii detailidest võis Tambet ise otsustada.

Näiteks toob ta välja dokumentaalstiilis klipid stseenide vahel. “Ilmar ütles vaid, et tee sinna midagi, mis oleks noorte- ja kunstipärane.” Hiljem on Tambet märganud, et tema klippidest on snitti võetud ning sarnaseid lahendusi kasutatud nii mõnegi teise filmi puhul.

 

Pärast “Klassi” avanes Tambetil aga võimalus asuda pooleteiseks aastaks õppima Ameerikasse Los Angelesse. Seda aega peab filmitegija hindamatuks just teadmiste poolest, kuna enne Ameerikas õpitut monteeris Tambet filme pigem intuitiivselt, kuid välisriigis omandatud teadmised andsid konkreetsed oskused ja kindlustunde.

“Teoreetiline background rikastus kindlasti. Montaaž ei ole lihtsalt kahe kaadri kokkupanemine. Öeldakse, et filmistsenaariumi luuakse kolm korda: üks on stsenaarium paberil, teine võtteplatsil ja kolmas taasloomine toimub montaaži käigus.”

Oma suhteliselt pikal teekonnal filmi monteerijana ei ole Tambetil kunagi olnud suuri eeskujusid, kellelt snitti võtta või kelle töödest lähtuda. Ta tunnistab, et tajub paljude filmide puhul head rütmi ja tunnetab monteerija töö sarnasust enda omaga. Kindlat ja väljakujunenud käekirja Tambetil aga enda meelest ei ole. “Eks see sõltub palju režissööridest, kellega koostööd teha. Kuid iga filmi tegemine on nagu muusika, rütmitaju peab olema,” avab ta filminduse telgitaguste poeetilisemaid, samas väga praktilisi tagamaid.

Eesti filme võrdleb Tambet aga seksiga – kui on hea, on väga hea, kuid kui on halb, on  parem kui mitte midagi. Ta ütleb, et rohkem tööd võiks teha lugudega, mis köidaksid vaatajat. “Eesti filminduse puhul on alati räägitud rahapuudusest, aga ma polegi kindel, kumb puudus on suurem, kas raha või ideepuudus. Samas – asi edeneb,” ei jäta ta tuleviku suhtes siiski tumedat pilve pea kohale.

Noortele, kes tahaksid tulevikku siduda filmimaailmaga, soovitab Tambet võtta oma tegemisi tõsiselt ning hoida end filminduses toimuvaga kursis. “Kindlasti peab õppima, see on paratamatu. Samuti võiks olla huvi filmide vastu. Tuleks vaadata palju filme ja olla kursis sellega, mida tehakse.”

Kooli tähtsust ei pea Tambet oluliseks üksnes teadmiste pärast, vaid see olla vajalik lävepakk ka selleks, et luua tutvusi inimestega, kes selles valdkonnas töötavad.

 

 

Ilmar Raag, režissöör

Tambet on mees, kes justnagu räägib vähe, aga kui rääkima hakkab, on tema naljad karmid ja jutt asjalik. Mind üllatas kõige enam see, et kui ta oli juba pikka aega pidevalt kuskil figureerinud, siis ükskord, sattudes tuppa, kus oli klaver, istus ta selle taha ja mängis, väga hästi kusjuures.

Teisel korral, see oli “Klassi” filmi tehes, võttis ta filmimuusika ja monteeris seda nii, et jättis vahepealt mõned noodid ära. Hiljem kuulates ei saanud ma sugugi aru, et midagi puudu oleks. Minu üllatuseks on tal ka muusikaline haridus.