Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Amet, mis ühele tundub üle mõistuse raske ja tülikas, võib teist just rõõmustada oma sisu poolest. Näiteks metsatöö võib olla küll füüsiliselt raske, aga võimalus päev läbi värskes õhus viibida mõjub paljudele ahvatlevamalt kui mõnes konditsioneeritud õhuga kontorikarbis istumine.
Kindlasti unistab fekalist aeg-ajalt riigikogu liikme ametist, eriti enne palgapäeva, mil rahakotis üks sent teist taga hõikab. Aga eks riigikogulanegi mõtleb vahel mõnest maalähedasest ametist, kus mured väiksemad oleks.
Peaasi, et kõikide ametite peale oskajaid jätkuks. Et meie koolitussüsteem valmistaks ette just nende ametite oskajaid, millel ühiskonnas kohta on. Juura ja majandusteadus on popid ja ahvatlevad, aga pisukesele Maarjamaale lõputult juriste ja majandusteadlasi ei mahu.
Koolitamine on riigi jaoks kallis lõbu ning ei ole sügavat mõtet harida inimesi, kes suunduvad koolipingist otse töötukassasse. Sellist luksust ei tohi riik endale lubada, paraku kipub aga küllalt sageli paljude erialade lõpetanutega nii juhtuma.
On selge, et lihtsamate ametite õppimiseks on tung väiksem, aga tegelikult on kõik kinni meie enda peas. Asjata kipume kergekäeliselt ühe või teise töö tegijaid halvustama. Pigem on vaja töötegemist väärtustada, sest ainult see tagab ühiskonnas heaolu, üksikisikutest rääkimata.
Iga töö vajab tegemist ning vana tarkus, et amet meest ega naist ei riku, peab endiselt paika. Ja leiba ei küsi see ka. Asjalikult töö tegemine on ikka parem kui poe taga õlut libistades riiki ja valitsust kiruda ning oma probleemides süüdistada.
Virumaa Teataja alustas tänases lehes veebilehel careercast.com reastatud 200 ameti seast kõige raskemate elukutsete tutvustamist. Muide viie kriteeriumi põhjal reastatud ametite raskeimate seas on ka ajalehereporteri oma.