Psühhiaatri lõpetamata (mängu)karje

Inna Grünfeldt
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Vadi surub lavastuses “Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel” vaimupedaali suvepäevadesse, visandades vaba käega inimeseks ja loojaks olemise igapäist eluhullust.
Urmas Vadi surub lavastuses “Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel” vaimupedaali suvepäevadesse, visandades vaba käega inimeseks ja loojaks olemise igapäist eluhullust. Foto: Rakvere Teater

Urmas Vadi surub lavastuses “Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel” vaimupedaali suvepäevadesse, visandades vaba käega inimeseks ja loojaks olemise igapäist eluhullust.

Esmapilgul paistab, et selles hulluses justkui polegi järjekindlust. Autor-lavastaja Urmas Vadi viskab stseene ja kilde peotäite kaupa ning kaosest ei kerkigi sõlmpunkte, millest jooksvad mõtteniidid tekitaksid lavalugu tervikuks ühendava võrgu. Ent see tunne on ennatlik.

Võrgustik tekib vaataja teadvuses või alateadvuses ning lugu saab just selline, missugune on vaataja enda alussõrestikuna toimiv taustsüsteem: kas ja kui palju on ta lugenud Vaino Vahingu loomingut, Freudi ja Jungi, mida teab teatriuuendusest ning tolleaegsest vaimuelust Tartus, kui pikk on tema teatrimälu ning lai või kitsas lugemuse silmapiir ning kas ja kuivõrd kuuluvad tuhkatriinumängimine ja vaseostmine tema mõtteringi. Või tullakse puhta lehena, teadmata suuremat ühest ega teisest, ammugi kunagisest psühhiaatrist, kirjanikust ja Spiel’i-mehest Vahingust.

Just neil viimastel on eelis võtta kujundeid vabalt, mitte otsida prototüüpe või seoseid tegeliku eluga. Kelle mälukohver on raskem, see jääb kõigi harali võimaluste keskel nõutuks. Nagu kits arvukate heinakuhjade vahel.

Kui iga vaataja kirjutaks lavastuse põhjal essee, võiks see olla teatrilooliselt või psühhiaatriliselt huvitav uurimismaterjal, kui erinevalt on võimalik mõista, tõlgendada või peegeldada “Hullumaja suvepäevi”, kus väike patograafia on enesestmõistetavalt lubatud, iseendas.

Kui giidist jutustaja Tiina Mälbeg räägib (luiske)lugusid Kaarel Karmi talus sündinud asjust ja toimetanud inimestest, juhatab publiku endisesse lauta ehk psühhiaatri auklikku suvetööruumi ning soovitab sääski ja loomi mitte sööta, tõstab iga kohaletulnu püsti tundlad lavastuse tajumiseks. Igaüks isemoodi – kes laseb end vabaks, kes tõmbub kaitsesse, kes jääb äraootavaks ja kes kukub libedas poris pikali. Teekond Johannese met(s)akliinikusse, enda loova mängulisuse manu pole kunagi kerge. (Iga etenduse publik olevatki reaktsioonides täiesti omanäoline.)

Psühhiaater Johannes (Üllar Saaremäe), kelle passiooniks on mäng – Spiel – hoiab pigem lustakat kui hullumeelset kampa jõudumööda kontrolli all, uurib ja teeb märkmeid, kõikudes psühhiaatri ja kirjaniku rolli vahel. Johannest on iga etendusega huvitavam jälgida, tema hamletlikke võitlusi ja sisevastuolusid, jäika jäärapäisust ning pehmet ümber sõrme keeratust.

Sisemine kuumus on Johanneses kõrge, vaid tema märkmik (meenub Hamleti “kus on mu märkmik, tarvis kirja panna, et naeratada võib, võib naeratada ja ise olla lurjus”) suudab kogu sisevõnkumiste amplituudi kaasa teha. Nagu ka kogu selle elu- ja kujutlustekeerise, mis uksest sisse, teisest välja kimab, akendele klopib ja kõrgustest kõneleb. (Liikuvad platvormid – kunstnik Laura Pählapuu – viskavad mõtte korraks “Wargamäe wabariiki”, kuid see mõtteuid hajub).

Johannes otsib inimeses looma, meelitab peibutusvilega (nagu Poeg “Suvekoolist”, kel tuletõrjeõppusest on saanud psühhiaatriaõppus) ja ahvatleb animaga, tahab vaadata mängijate sisse ja jälgida kõrvalt. Jõuab tulemuseni, ehkki see, kui tema meeletuseni rähelnud kaaslased äkki malbes rahus sõnu söövad, paneb psühhiaatri üksnes nõutult prille pühkima. Kas sellist Spiel’i me tahtsimegi? Johannes kindlasti mitte. Temast saab parim kirjanik psühhiaatrite hulgas. Üks on kindel: see jõuetu lõpetamata karje, mille ta suudab diagnoosida teistel, jääb temasse endasse surmatunnini kummitama. Selle kõrval polegi enam tähtis, et kellelgi pole vaseostjale müüa grammigi alateadlikku loomingulist seisundit – seda jagub endalegi vaid paremail päevil ja näpuotsaga, saati siis äraandmiseks.

Kes on need inimesed, loominguliste potentsiprobleemidega tegelased, kes parvlevad psühhiaater Johannese ümber, lennates tema järel metsapadrikusse nagu liblikad tule poole? Publik muidugi, aga sellest rohkem ei kõneleks. Kirjamees Indrek (Margus Grosnõi), kes ei suuda kirjutada, kannab kirjutusmasina-armastuse koormat ning roomab varmalt loomingulisuse poole. Tema näitlejannast-primadonnast kaasa Mari (Natali Lohk), keda tahetakse kuritegelikult paksuks sööta. Marist saab stseeniti hüperaktiivne kunstiteadlane Jüri ning mõlema ülepsühholoogilisus ja poos sisaldavad mõõdetud koguse epateerivat teatraalsust.

Tiina Mälbergi Tõnis kui näitelejakrambi, keskpärasuse, eneseimetluse ja enesekaotuse musternäide on mängitud tüübina, kes jääb pidama mingisse aega, rolli, kuvandisse ega suuda isegi ennast piisavalt andekalt mängida, vähemalt psühhiaatri meelest. Aga kes meist suudakski endast ja ego külge kasvanud kostüümist vabatahtlikult välja astuda ...

Kuivõrd sisulised on Natali Lohu ja Tiina Mälbergi soovahetused, jääb hämaraks, aga igal juhul lisavad need väikest vürtsi suvehullumaja podisevasse suhete-ebasuhete katlasse.

Igaüks saab oma rolli psühhodraamas kõige laiemas tähenduses, sest üks eksistentsiaalne mäng ju kõik. Rollid valime selles enamasti ise. Kui just pole tegu “Tuhkatriinumänguga”, mis jääb asjaks omaette või töötab pigem psühhiaatri psüühikat avava elemendi kui kujundina.

Peeter Rästase Jim/Juhan ja Suur Ja Tugev Naine kannavad mängu absurdi(huumori)külge ning Vaseostja loojat sisemiste salapainete suitsus ja pilves kõnetavat müstikat.

Ei tea kust ilmuvas Poeedis (Toomas Suuman) kehastuvad ka Johannese isa ning haigla peaarst Karu. “Tulin linnast papa-rapa ...” naaldub Suumani Poeet uljalt uksepiidale või seisab psühhiaatri magamistoa uksel kui hunnik kohmetust, topeltprillid ninal, hirmutatud seintes kõnelevatest häältest, mis ütlevad, et kultuur on ohtlik.

Suuman valdab stiihiat ja mängu, edevust ja absurdi ning ujub erinevais rollides kui kogenud kala hullumeelses akvaariumis. Poeedist isa poja mängitud Poeedist ja Isast lähevad paratamatud mõtteniidid ka ellu endasse – 70ndate Tartusse, sealsest teatriuuendusest pärinebki nii näidendi algtõuge kui ka visuaalne pool. Ehkki pealkiri ärgitab prototüüpe otsima, on inimesed ja nende probleemid ajateljega lõdvalt seotud. Vahingu põlvkonda torkinud isade-eitus pälvib lavastuses kerge hajameelse viipe. Suvepäevad ikkagi.

Psühhiaater Johannese kallim Eda (Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Klaudia Tiitsmaa), kel alailma sukatripid väidetavalt katki, toob eneseimetlejate kampa provotseerivat mängulisust, naiselikku naiivsust ja plikalikku sarmi. Tiitsmaas ja tema rollis on lendlevat kergust ja sitket sisu, hirvekest ja ilvest.

Eda on Johannese lakmuspaber, suhetes temaga avaneb pinevalt ja palehigis inimesse ja tema mängu süüvida püüdva psühhiaaterkirjaniku inimlikum pool, mis pole küll kriipsugi vähem egoistlik, kuid milles vilksatab sooje ja pehmeid toone. Naine koputab näpuotsaga voodile ja Johannes kuuletubki, vähemalt vormiliselt, kuni hiilib “kirjutama” ning Eda tundliku irooniaga teema üle võtab. Edas, kellele Johannes pillab lause lapsesaamise ebasobivusest, heiastub midagi päriselust – kummastavat sarnasust päris-Vahingu päristütre kirjanikust emaga. Selliste (sür)realistlike sähvatuste eest pole keegi vaatajaist kaitstud.

Kui Johannes ütleb Edale, et tahaks kõnelda temaga alles paarikümne aasta pärast, kui naisel on juba, mida öelda, siis nii kaugele lavastuses ei jõuta. Küll aga saab Johannes arutleda painavaid probleeme oma prototüübiga – või elukogenud iseendaga tulevaste aastakümnete tagant. Tõlgendamisvabadus lehvib siingi tüki ja tegelaste üle. Aga nagu soovitab Johannesele vanem ja kogenum kolleeg Vaino: ennast liigselt diagnoosida ei maksa, sellest tuleb veel rohkem segadust kui mängust ja psühhodraamast kokku.

Hullumaja suvepäevadele kogunenud seltskonda passib iseloomustama Johannese sihiliku teravusega pillatud märkus “jõuetu nagu lõpetamata karje”. Tema enda karjatuseks on monoloog kaaslaste Spiel’i-suutmatusest, tüüpidest, kes loomise sildi all hüsteeritsevad üksnes oma mugavustsoonis, naudivad oma egosid, kõikudes-kiikudes keskpärasuse piiril. Johannes teab: karje kui meeletu emotsiooni ja sisemise jõu purse ei saa sündida leebest loomingulisest loksumisest.

Johannes tahaks karjuda lõpuni, aga kas ta suudab? Või laseb ta elul ja inimestel end poolikutele hõigetele eksitada. Kui sageli inimene üldse suudab karje lõpetada?

Vaataja hingekõrv kuuleb, millise detsibelliga karjatavad “Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”.

Teater

Urmas Vadi “Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”.

Lavastaja Urmas Vadi.

Kunstnik Laura Pählapuu.

Helikujundaja Külli Tüli.

Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).

Esietendus Kaarel Karmi talus 8. juunil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles