Tapa vaksali teatriviirastused

Esialgu ei seleta silmad midagi. Sammud valguse poole kajavad tontlikult. Ootesaal. Seintelt koorub värvi. Ruum, teine, kolmas ja lahvatav prožektorivalgus. José Sanchis Sinisterra “Viirastuste vaksali” lavastaja Gerda Kordemets vaatab ruumi mõtliku pilguga.
Naised, kes lavaloos otsivad kadunud näidendit ja Vaksaliteatri loomingulise juhi Nestor Caporoso mõrva jälge – tema abikaasa ja teatri omanik Priscila ehk Elina Reinold ning tema esinäitlejannast armuke Natalia ehk Helena Merzin, on tulekul. Peagi algab läbimäng.

“See on mul esimene võõras tekst lavastada teatris. Olen teinud varem ühe asja, mis on enda kirjutatud, ja järgmine on jälle enda kirjutatud,” nimetab ta.

Mis “Viirastuste vaksalis” sunnib Kordemetsa seda lavale tooma, pole ta endale lõpuni sõnastanud. “Midagi peab olema, mis puudutab väga isiklikult. Arvan, et kui viiekümneselt hakata äkki teatris lavastama, siis see asi, mis ajada, peab olema endale väga oluline, muidu ei ole mõtet. Miks ma tulin turvalisest töökohast ära – ikka selleks, et hakata tegema olulisi asju, lõpuks ometi hakata oma unistusi ellu viima,” arutleb lavastaja.

Tekst jõudis Gerda Kordemetsani keerulisi radu, kui ta otsis viis-kuus aastat tagasi näidendit kahele keskealisele väga heale näitlejannale, kes olid sel hetkel tööta. “Need polnud need näitlejad, kes praegu laval, aga nad olid mu head tuttavad, kes ütlesid, et neil pole rakendust. Mina tahtsin jälle teatris kätt proovida. Mõtlesime, et midagi võiks koos teha. Maailmadramaturgia on aga nii kirjutatud, et näitemänge kahele naisele, mis oleksid head näitemängud, on imevähe,” räägib Kordemets.

Teatrikriitik Sven Karja nägi Venemaal ühel festivalil sobivat näidendit, aga senikaua, kui saadi kätte originaal ja tõlgiti, olid näitlejannad juba töödega hõivatud. Näidend jäi seisma, kuni Märt Meos rääkis Kordemetsale Tapa linna soovist, et jaamas võiks teha suvel teatrietenduse, ning tema meelest võiks olla see just “Viirastuste vaksal”.

“Esimese hooga ei osanud ma midagi arvata. Nüüd oli jälle vastupidi – oli vaja hakata otsima sobivaid näitlejannasid, kes omavahel kokku kõlaksid ja toetaksid seda lugu. Lugu on ju inimestest, kes on jäänud üle, kes on kuhugi maha unustatud. Ma tahtsin, et neil inimestel oleks see tunnetus olemas, et nad oleksid kogenud, mis tähendab, et oled ära unustatud,” jutustab lavastaja.

Pärast mõtlemist ja kaalumist kutsus Gerda Kordemets rollidesse Elina Reinoldi ja Helena Merzini. “See praegune kooslus on minu jaoks väga huvitav. Tegemist on kursuseõdedega, kes minu teada ei ole pärast kooli laval kokku saanudki. Mõlemad on vabakutselised ja mõlemal on olnud periood, mis saadab paljusid, kes otsustavad vabakutseliseks hakata, et ühtäkki tundub, et siin ma nüüd olen, kõigeks valmis, ootan, aga keegi ei helistagi.”

Ehkki tekst on kirjutatud vanematele prouadele, arvas lavastaja, et lugu on palju koomilisem ja traagilisem, kui mahajäetud on täies elujõus inimesed, sellised, kes Eestis iga päev tööta jäävad. “See oli poliitiline teater, mille juht, kes oli ühe näitlejanna mees ja teise armuke, kukkus ühel päeval valgustajarõdult alla ja tänaseni pole teada, kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv. Daamid otsivad lavastaja viimase näidendi teksti, lootes, et sealt hakkavad põhjused hargnema. Tegelikult hakkavadki. Ehkki kriminull on seal sees, on lugu teise struktuuriga, räägib inimsuhetest ja sellest, kuidas inimesed, kes rollijaotuselt võiksid olla vaenlased, ikkagi kasvavad kokku ja kiinduvad teineteisesse. Lugu sellest, kuhu sul siis minna on, kui sul ei ole enam mitte kusagile minna. See on väga kurb lugu, kus saab loodetavasti palju naerda,” avab lavastaja “Viirastuste vaksalis” toimuvat.

“Inimestel ei maksaks karta lugu selle pärast, et hukkunud teatrijuht oli kommunist – see pole nii üksühene, pigem tegeleme mälu selektiivsuse küsimustega,” kinnitab ta.

Kui Kordemets Tapa raudteejaama astus, oli tal esimesest pilgust selge, et paremat ruumi selle näitemängu jaoks oleks võimatu leida. “See on imetabaselt kaunis, kusjuures siin oli kõik olemas. Oleme püüdnud lihtsalt mitte seda aja tehtud kunstnikutööd ära rikkuda,” on ta mängupaigast vaimustuses.

Ka suurem osa lavastuses kasutatavaid esemeid on kohapealt leitud, alates nagidest-pinkidest ja lõpetades eriti tähtsat rolli mängiva taburetiga. “See keskkond lihtsalt ootas, et me tuleksime.”

Koht dikteerib lavastaja sõnul paljutki: rongid käivad kogu aeg ning nende tõttu on näidendi lihtsalt mahajäetud teatrihoonest saanud jaamahoones paiknev Vaksaliteater ja rongid on mängu võetud. “Rong ja raudtee seostuvad inimestele kauguseigatsuse ja rännakuga. See on peaaegu klišee, aga elu seisabki klišeedest koos,” arvab Kordemets.

Varasemaid kokkupuuteid Tapa linnaga on Gerda Kordemetsal vähe, ehkki kesklinnast läbi sõites on tal õnnestunud alati ära eksida. “Üks mälestus on lapsepõlvest. Mu tädi ja onu elasid Kehras. Ükskord sõitsime rongiga Kehrast mööda ja järgmine peatus oli Tapa. Vaksali fassaad on mul filmidest silme ees,” sõnab ta.

Saabuvad näitlejannad. “Mina olen siit läbi sõitnud terve oma elu, sest tädi elas Tamsalus. Veetsin seal oma lapsepõlvesuved,” ütleb näitleja Elina Reinold. “Sõjaväeautosid ja sõdureid täis Tapat tean rongiaknast küll, aga Tapa jaama satun esimet korda.” Helena Merzinile on “Viirastuste vaksal” esimene kohtumine Tapaga.

“Võimas!” iseloomustavad nad jaamahoonet ruumi- ja mängupartnerina. “Mälestused on siin ruumis sees. Kooruvad küll seinalt maha, aga on olemas, mitmevärviliselt,” märgib Reinold.

Tükk on näitlejannade sõnul intrigeeriv ja põnev ning isikud, keda nad kehastavad, on “põhimõtetega ... ja naised”. “Nõrkustega,” mainib Merzin. “Suurte nõrkuste ja suurte tugevustega, äärmuslikud naised,” lisab Reinold.

Näitlejannad lähevad kostüümidesse rõivastuma, lavastaja juhendab heli ja valgust. Läbimäng algab.

TEATER

José Sanchis Sinisterra “Viirastuste vaksal”.
Lavastaja Gerda Kordemets (pildil).
Kunstnik Ervin Õunapuu.
Helilooja Timo Steiner.
Mängivad Elina Reinold ja Helena Merzin.
Mängitakse alates 21. juunist Tapa raudteejaamas.

Ervin Õunapuu “Viirastuste vaksali” kunstnik:
See on niivõrd fantastiline ruum, et mul ei ole siin midagi teha. Ühe loosungi maalisin, see oligi kõik. See on niivõrd võimas ruum, siin peaks edaspidigi tegema. Selles ruumis saab mängida kõike, alates “Hamletist” ja lõpetades ükskõik millega. Kujundus on olemas täiesti. Aeg või loodus on kõik minu eest ära teinud, mis on vaja teha. Teatrit on siin lausa lust teha.
Olen siin kunagi mahla joonud ja söönud ja sõitnud Rakverre rongiga.