Raport mainib, et Eesti naised on seksi­äri objektiks Hollandis, Ühendatud Kuningriikides, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Küprosel, Portugalis, Iirimaal ja Itaalias.

“Eesti on nii allikas kui ka transiit- ja sihtriik naistele, keda sunnitakse tegelema prostitutsiooniga, ning meestele ja naistele, kes töötavad sunnitööga võrreldavates oludes mitmetes Euroopa riikides,” kirjutatakse eelmise aasta ülevaates.

Inimkaubanduseks loetakse kellegi asetamist olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltumise, abitu või haavatava seisundi ärakasutamisega.

Eesti oli ainuke Euroopa Liidu riik, kus puudus inimkaubandust käsitlev paragrahv, kuid tänavu märtsis võttis riigikogu vastu karistusseadustiku muudatuse, millega käsitletakse Eestis inimkaubandust viimaks kriminaalkuriteona. Sellise teo eest karistatakse maksimaalselt viieteistaastase vangistusega. Eks seda ilmselt tehtigi suuresti USA survel.

USA välisministeerium tõdes, et Eesti valitsus ei täida täielikult miinimumstandardeid inimkaubanduse elimineerimisel, samas valitsus pingutab märkimisväärselt nende nõuete täitmise nimel.

Võrreldes aastatetaguse ajaga, kui Tallinnas ja teistes suuremates linnades tegutsesid peaaegu avalikult bordellid saunade, striptiisiklubide ja erootilise massaaži salongide katte varjus, on see tänaseks minevikuks saanud. Ka on tehtud selgitustööd välismaale minejate seas, et välistada nende tööle sattumist orjastavatel tingimustel.

Seetõttu tundub olevat ehk pisut üle pakutud see onu Sami jutt. Aga kuni meie elatustase jääb vanale Euroopale olulisel määral alla, leidub ikka kergeusklikke, kes lasevad ennast pudrumägedest ja rahajõgedest pimestada ja, hõlptulu silme ees terendamas, paberile allkirja annavad, ise adumata, et on end sisuliselt orjaks müünud.