Kirvesmiehet ehitasid Maurile ja Marja-Liisale nostalgiamaja

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rain (vasakult), Tambet ja Siim on pererahva Mauri ja Marja-Liisa rõõmuks palkmajaga õnnelikult ühele poole saanud.
Rain (vasakult), Tambet ja Siim on pererahva Mauri ja Marja-Liisa rõõmuks palkmajaga õnnelikult ühele poole saanud. Foto: Meelis Meilbaum

35 aastat tagasi kohtusid soomlased Mauri ja Marja-Liisa valgel suve­ööl Sonkajärvi lähedal künka otsas asunud paviljonis peetud tantsu­peol. Nüüd lasid nad oma esimese kohtumis­paiga kõrvale ehitada uue kodu. Loomulikult on ehitajateks eestlased.

Rainil, Tambetil ja Siimul kulus vaid paar nädalat, et palkmaja püsti panna ja katuse alla saada. Kogemusi meestel jätkub. Nad on ehitanud isegi Prantsusmaal, Norrast rääkimata.
Seekordne objekt on eriline selle poolest, et nende ööbimiskohaks on romantiline saunaga majake järvesaarel, kuhu pääseb vaid aerupaadiga ning kus puudub isegi elekter, kui väike päikesepatarei välja arvata.
Kurikuulsast “Kalevipoegade” telesarjast tuttavlikus autovagunis pole nad kunagi pidanud ööbima.
Tööpäeva lõpus haaravad mehed aerud pihku ja tõmbavad end saarele. Kohe, kui paat on “sadamas” kinni seotud, pannakse saunas tuli alla, keedetakse purgisuppi (võõrustajad annavad nii palju süüa, et enda toidud tuleb suures osas tagasi viia), sõrmitsetakse kitarri.


Vahepeal läheb keegi neist õngega veele, et mõne haugi näol õhtusöögile vürtsi lisada. Mõnikord käib keegi neil külas ja toob kostiks näiteks põhjapõdra vasika liha.
“Võtame seda elu siin kui kuurorti,” ütlevad mehed.
Poole tuhande kilomeetri kaugusel Helsingist põhja poole on ööd nii valged, et raske magama jääda. Põhjapolaarjoon pole kaugel, kuid ilmad on palavad ja järvevesi soe.
Ometi saabub ses lõputus päevas ka hommik, mis astub tasahilju läbi uduloori. Seal, põhjamaal, käib aeg teistmoodi, kõik on kuidagi müstiliselt rahulik ja mõnus.
Ehitusobjektile võib minna ka kella 11 ajal. Kui vihma kallab, tuleb palkmaja puhul üldse paus teha. Aga jõuab.
“Mis vahe on Soome ja Eesti ehitajal?” küsin paadis.
Tambet: “Soomlane oskab ka, aga temal hakkab tööpäev kell seitse ja ta peab olema kodus kell neli, vahepeal on kohustuslikud kohvipausid jne, selline uimerdamine ja molutamine käib seal.”


Jõuame kohale, peremees muheleb. “Ei, poisid on teinud väga head tööd, väga head tööd,” kiidab Mauri Heiskanen korduvalt ja käib ümber oma krundi, ise hellitava pilguga uut maja takseerides. Kaks nädalat varem oli seal mustikapõõsaste vahel ainult vundament. Ta on ka ise kogu aeg ehitustandril kohal olnud, toob töömeestele kohvi ja võileibu ning koos uuritakse soojakus majaplaani. Ta oli ühtaegu tõsiselt ja rõõmsalt üllatunud, kui nägi, et iga päevaga valmis maja üha rohkem ja rohkem.
“Meil oli enne kerge ettekujutus, et Eesti ehitajaid ei tahaks, eelistasime algul soomlasi, kuid ehitusfirma omanik ütles, et need on väga tublid mehed, ja me uskusime teda,” muigab Mauri habemesse ja teatab valminud palkmaja ees täie kindlusega, et võib neid poisse soovitada ka teistele.
Mauri täpsustab, et umbusk Eesti ehitajatesse tekkis mitmesugustest juttudest, mis ei olnud just positiivset laadi. Põhiliselt heidetakse meie kalevipoegadele ette seda, et nad kipuvad võõrsil olles liialt rüüpama.


Mauri töötab sealse kiriku juures, jagab surnuaial haudu ning kirjutab kohalikule ajalehele (kavatseb kirjutada ka meie tublidest ehitajatest). Tema kaasa Marja-Liisa on raamatupoes müüja (soomlased loevad palju, temalt on mitu korda ka Jaan Krossi küsitud).
Mauri proovis ehitusel ise samuti kätt, kui kukkus laudu värvima, kuid peatselt lõi käega, pani kopa maja taga käima ning läks sauna juures tiiki süvendama. Ehitajaamet jäägu ikka oskajatele.
Jaanipäevaks saadi karp valmis, uksed-aknad ette, Mauril jääb teha veel nipet-näpet, et sügiseks kalli kaasaga sisse kolida.


Nii Mauri kui Marja-Liisa on pärit sealtsamast Sonkajärvilt ja nad kohtusid esmakordselt 35 aastat tagasi praeguse krundi naabruses asuvas tantsupaviljonis. Nüüdseks on paviljon ajahamba puretud, püsib vildakalt, kuid Mauri ja Marja-Liisa armastus on jäänud. Kuna paaril järelkasvu pole, piisab neile üsna tillukesest majast, krunt, tõsi küll, on suisa kolm hektarit Seal kohtab ka rebaseid ja jäneseid, kuid mitte karusid ja põtru, nagu võiks arvata.
Mauri: “See hoov jääbki metsa alla, võib-olla natuke harvendame, aga ei tule siia mingit muru.”
Maarja-Liisa: “Minu õde peab siin lähedal all talu, saame sealt värsket piima.”
Mauri ei varja, et majakrundi ostmisel oli ka nostalgiamekk man. Seni elati samas kandis ridaelamuboksis. Nüüd on juba keskiga käes ja hing ihkab rahu järele. Just seal nad selle leiavadki.


Poolel teel põhjanabale elavad Mauri ja Marja-Liisa Heiskanen on haruldased soomlased selle poolest, et nad ei ole kordagi Eestis käinud.
“Meil on nii palju raha küll, et saame siitki oma viina ja õlle ostetud,” kõmistab Mauri oma savo murdes. Maarja-Liisa püüab asja siluda ning kiidab takka eestlaste käsitööd.
Õhtul sauna ees juttu puhudes teatab Tambet ühtäkki: “Need inimesed, kes lasevad palkmaja ehitada, on targad ja head inimesed.”
Rain lisab filosoofiliselt: “Eestis juhtub harva, et sa saad sõbra, naabri või ülemuse käest kiita. Aga kui sa siin teed mingi asja ära, siis sind kiidetakse taevani. See annab jõudu juurde, sest see tuleb ausalt.”

Võõrsil olude sunnil – et pere saaks normaalselt elada

Rain, Tambet ja Siim ei ole kaugel Sonkajärvil sugugi ainsad eestlased. Põhiliselt teevad eestlased sealkandis peale ehitamise põllumajandustöid.
Omavahel on need kolm noort meest sugulased, seekord võeti koolivaheajal kaasa ka Raini poeg Arthur. Rain: “Et pere ka aru saaks, kus isa kogu aeg käib ja millega tegeleb.”
Rakverest pärit Rain on lõpetanud Tartu kunstikooli ning disaininud eksklusiivset mööblit. Üks tema Kölni mööblimessil näidatud ulmeautot meenutav punane kirjutuslaud ehib praegu kellegi Saksamaa ärimehe kodukontorit. Ta on Mikkeli ooperiteatris ka lavatööd teinud.
Elu nõuab oma. Ja Raini kuldsed käed sügelevad töö järele. Ent korraliku töö eest makstakse korralikku palka üksnes Eestist väljaspool.
Koos Hiiumaalt pärit naisevenna Tambetiga on ta käinud palkmaju ehitamas koguni Lõuna-Prantsusmaal Püreneedes. Sinna ja tagasi sõideti vana Volkswageni mikrobussiga. Tagasi tuldi ühe jutiga kordamööda roolis olles, seitse paagitäit kütust kulus. Aga koduigatsus oli nii suur. Ehitamas on käidud ka Norras ja Rootsis.
Nõnda on karussellitatud juba kümmekond aastat. Ja iga kord, kui tuleb jälle võõrsile minna, kasvaksid justkui juured alla – ei kipu kuidagi pere juurest ära.
Eesti ehitajatest on räägitud head ja halba. Suhtumine on aja jooksul oluliselt muutunud, kindlasti on see ka eri piirkondades erinev.
Tambet: “Soomes on töötute inimeste number väga suureks läinud ja inimesed on hädas. Sellest tulenebki, et ei taheta neid eestlasi. Kui näiteks kõrtsis soomlastega koos istud, siis igal juhul nad küsivad, kui palju sa palka saad. Kümme aastat tagasi saime nendest ikka palju vähem, ja see ei meeldi neile sugugi, kuna nende hind on nii kõrge, siis neid ei tellita, tellitakse eestlasi. Igal juhul tuli oma palk suuremaks valetada.”
Alles hiljuti läks ühes baaris soomlaste ja eestlaste vahel suuremaks massilöömaks. See pole sugugi harv kord. Selline suhtumine ei puuduta ainult eestlasi, vaid välistöölisi üldse.
Omavahel eestlased eriti ei lävi, kui just üheskoos ei elata. Ja ega lävimiseks pole töö kõrvalt suurt aegagi.
Mehed mõtisklevad, et kui Eestis ühel hetkel kõik ütleksid, et nad ei tee enam vähese raha eest tööd, äkki siis muutuks midagi ja võõrsile minejaid oleks vähem. Ja inimesed saavad normaalselt elada.
Kui korra juba Soomes rahamaik on suhu saadud, ega siis enam ei ole suurt motivatsiooni kodumaal odavalt tööd teha.
Rain ja Tambet veedavad välismaal tööd tehes umbes kuus kuud aastast. Aga kalevipoegadeks neid ei kutsuta, pigem kirvesmiesteks. Kui nad näitasid arvutist seda laineid löönud seriaali oma töö tellijale, siis ta vaatas seda ega saanud midagi aru – sest nii see ju tegelikult ei käi!
Ainult mõni huvitav kokkusattumus oli: ka filmis oli soomlasest peremehe nimi Mauri; ka nende eelmine peremees suri majaehituse käigus ära; ka nende elust tuli ajakirjanik lugu tegema …
Kas mehed tahaksid oma elu Soomega siduda?
Rain: “Igal juhul tahan jääda Eestisse. Meil ongi lihtsalt Eesti firma, kes käib Soomes tööl.”
Tambet: “Mina olen sellele mõelnud, mõtlesin sellele isegi paar kuud tagasi. Aga võtsin otsuse vastu, et ei taha. Ma tahan üldse lõpetada ära selle Soomes käimise. Aga härra Pant võiks vabalt panna Hiiumaalt Soome käima laeva, kuhu kannatab sada inimest peale laadida. Niipalju inimesi käib küll sealt.”
Siim (Otepäält): “Mina tahaks küll jääda. Mul on kõik tuttavad Soomes. Ma tean veel kolme sõpra, kes on Otepääle jäänud, nemadki plaanivad ära minna. See on viimase kahe aasta jooksul nii läinud. Tööd siiski oleks meil, aga palgad on väga väiksed.”

Kui see punt ei tule, siis ei tahagi maja


Meie meestele võõrsil tööd pakkuv Mihkel Jürs firmast LHC Direct OY ütleb, et koostöö Tambetiga algas juba aastaid tagasi ning tema esimeseks proovikiviks oli üks saunsuvila Saaremaal, Rain sai ristsed aga just Prantsusmaal.
Lisaks palkmajadele on tulnud teha ka teist sorti elamuid ja kõigega on hakkama saadud.
“Hinnang on väga positiivne, neid tahetakse Soomes,” rõhutab Mihkel Jürs, “on tehtud suust suhu reklaami ning on olnud selliseidki ütlemisi, et kui see punt mehi tuleb ehitama, siis tahame maja, muidu ei hakka üldse pihtagi.”
Mihkel Jürs ütles, et kokku on neil paar punti, ta ise praegu kaasa ei löö, sest tervis vajab taastumist.
“Vanust on ka juba. Tööstress tekib. Aga, kui võlgu jäädakse, siis püüan ikka poistele ära maksta, kas või hävin ise,” kinnitab Mihkel.
Ennast peab ta Eesti patrioodiks ning pole kordagi mõelnud, et sinna jääb. Ka noori ehitusmehi, kes on vahepeal Eestis pere loonud, õhutab ta koju jääma, et pereelu ei kannataks.

Kalevipoeg


Inimene, kes läheb hommikul laevaga tööle ja tuleb õhtul või nädalalõpul tagasi.
Inimene, kes käib tööl umbes kuu-kaks korraga, kuni objekt valmis.
Inimene, kes on läinud Soome tööle ja jäänudki sinna päriselt elama.
Inimene, kes on Soomes ise äri püsti pannud ja juhib seda Eestist või näiteks Hispaaniast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles