Indrek Saar: “Hea teater paneb sind küsima”

Kas dramaturgia võiks olla eesti koolide õppekavas?

Ma ei pea ennast hariduse alal spetsialistiks. Kui me eesti kultuuri vaatame, siis teatril on selles väga suur osa, proportsionaalselt oluliselt suurem osa, kui väga paljudes teistes maailma riikides. Euroopas on vähe neid riike, kus inimesed käiksid nii palju teatris, kui Eestis käiakse ja on vähe neid riike, kus inimesed ise teeksid nii palju teatrit, olgu see siis kutselist, kooliteatrit või harrastastusteatrit.
Eesti kultuur on teatrist nii läbi imbunud, et ei ole olemas Eesti kultuuri ilma teatrita. Sellest tulenevalt, et see on nii oluline meie kultuuri jaoks, peaks teatril ja draamaõppel olema mingi roll ka meie haridussüsteemis. Ühelgi inimesel ei jookse mööda külgi alla ka elementaarne eneseväljendusoskus. Seda enam,et sotsiaalne suhtlus jääb paljuski lühisõnumite tasandile, on nad siis sotsiaalmeedias või telefoni sms-ina. Kui inimene harjub läbi draama teksti ennast väljendama, mitte ainult meeldib/ ei meeldi, laigin/ ei laigi või jagan/ei jaga - ma arvan, et tänapäeva maailmas on sellel kindlasti oma koht.
Hea teatri juurde kuulub see, et näitleja on oma tegelaskujule advokaadiks – alati püüab õigustada oma tegelaskuju tegevust, ükskõik kui on negatiivne see kangelane ka poleks. Ta püüab näidata, et ükski tegelane ei ole must-valge. Ta ei ole läbinisti halb või läbinisti hea. Kui sa teatri ja dramaturgiaga tegeled, siis sa pead süvenema sellesse, et inimesel on erinevad tahud, erinevad käitumismotiivid ja et maailmas on väga palju erinevaid värve, vastupidiselt sellele, et otsustada, kas meeldib või ei meeldi , on must või valge. Mis on paraku informatsioonist üleküllastunud ühiskonna kaasprodukt. Sul ei ole aega mõelda. Sa pead kiiresti ära otsustama – jaa või ei - ja see lihtsustab kogu sinu elu otsustusprotsesse. Selles mõttes kindlasti teater pakub alternatiivi sellele, et silte kleebitakse väga lihtsalt. Hea teater paneb sind küsima.
Teater on mitte ainult tegemise mõttes, vaid ka selle vaatamise mõttes väga sotsiaalne tegevus. Olgugi,et sa pimedas saalis oled mingil määral üksinda, on seal peale sinu veel kümneid ja sadu inimesi, kes kõik on tegelikult osalised selles ruumis toimuvas läbi oma aktiivse suhtluse – naermine, hiirvaikus ehk siis selline kaasahingamine, kõva häälega haigutamine, poole etenduse pealt lahkumine, kõik see mõjutab tegelikult alati laval toimuvat.

On näitlejal sellest ükskõik ?

Ei ole, näitleja võtab selle alati kõik vastu. Siis peab tõesti olema rutiini langenud tuim tükk, kui sa sellest mitte mingeid korrektuure oma käitumisse ei tee, need ei pruugi alati olla esmapilgul ilmselged ja analüüsitavad. Tegelikult see ongi ju kino ja teatri vahe see, et teater sünnib seal samas ja kohapeal ja ja publik saab seda mõjutada. Kinos saad sa mõjutada oma kõrvalistuja meeleolu, aga seda, mis lina peal toimub, seda sa enam mõjutada ei saa, see on valmis asi.
 

Ja see annab inimestele, kes on üksikud, võimaluse tunda end millegi osana.

Jah, absoluutselt.

Kui teater on nii vajalik, siis kas Eestis pööratakse teatrile piisavalt tähelepanu?

Teatrisüsteem peab ajaga koos muutuma; see karkass, millest ta koosneb ja koor, mis selle ümber on, see ei saa olla konstantne. Ma arvan,et see on väga terve suhtumine. Iseküsimus, mis on tõukejõud reformi tegemiseks, et kas see on lihtsalt raha ümber jagamine või sellel on selgelt läbi mõeldud struktuur. Kuidas see tegelikult aitab süsteemi paindlikumaks muuta ja aitab nendes kohtades, kus on värske loominguline idee olemas, kus on tajutav, see et just see seltskond tegutseb selle jaoks, et maailma parandada, aitab saada piisavaid vahendeid selleks, et nad saaksid tegutseda. Vastandiks on stagneerunud teater, mis eksisteerib selleks, et teatrijuht palka saaks. Kui reform läheb loomingulisuse suunas, siis on see väga positiivne. Tulemus ei ole see, et proportsionaalne riigipoolne toetus teatrikunstile väheneb.

Kas toetust peaksid saama kõik lavastused? On ju ka selliseid lavastusi,mille põhieesmärgiks on lihtsalt nalja teha, mis küll mängitakse ära, aga millest ei jää püsivat jälge.

Selles, et ühe etenduse eesmärgiks on nalja teha, ei oska ma midagi halba näha. Minu arvates on kõige paremad etendused need, kus on võimalus nii nutta kui naerda ja kõige ilusamad hetked tavaliselt ongi need, mis on kurvad. Väga ilusates hetkedes on alati sees mingi kurbus.

Kuidas on lood noorte tulekuga teatrisse?

Kui ma vaatan kõrvalt, mida tehakse täna eesti teatrites, siis see pilt on ikka kordades rõõmsam, kui 10 aastat tagasi ja kümneid kordi rõõmsam, kui 15 aastat tagasi.
Stagnatsioonis, mis siis levis, oli mõte kinni jooksnud. Kõik proovisid teha siis kõik ühe teatud ideaali järgi, mida tol ajal esindas kõige paremini Elmo Nüganen.
Aga kui kõik hakkavad tegema sama moodi nagu Nüganen, siis milleks neid teisi üldse vaja on. Nüganeni on üks ja jääbki olema üks. Igaüks peab leidma oma tee, aga seda nagu julgust oma teed leida oli tol ajal kangesti vähe. See, kuidas täna otsitakse oma teed ja kui palju on sellest sündinud häid lavastusi, mis tõstatavad minu jaoks olulisisi küsimusi, mis tõepoolest püsivad ja mõtestavad maailma – selles suhtes on pilt rõõmus.
Eesti teatris on selles mõttes praegu kindlasti head ajad ja on olnud seda juba mitu aastat.

Kui pikalt olete olnud teatriga seotud?

Minu haridus on näitleja haridus. Mõlemaid teatreid, mida ma juhtisin, juhtisin ma loomingulise veendumusega, et ma olen otsapidi püüdnud trupiga mõelda, mitte ainult eelarvega. Ma olen tahtnud olla selle trupi liige, kus ma töötan. Ma ei tea, kas trupp on mind kunagi pidanud oma liikmeks, aga ma loodan.
Teatritööd olen nautinud eriti viimastel suvedel, kui olen saanud suveprojekte teha. Rutiini ei ole ja saan tulla kodusesse keskkonda, mängumaale tagasi. See on alati aidanud mul maailma paigas hoida. Ja loomingulises mõttes on see andnud vabaduse, mida mul ei olnud siis, kui olin teatris. See teadmine, et sa ei ole sellega liiga palju seotud, annab võimaluse seda nautida, kuna mul on teatud distants olnud selle ja igapäevase tööga justkui kõrvaltvaatajana.

Aga millest selline muutus,et sa aastaid tegutsesite teatris ja siis valisid radikaalselt hoopis teise valdkonna? Kas selleks oli mingi väga isiklik tõuge või oli see kõrvalvaatajana tekkinud impulss või oli see loogiline otsus. Kuidas see sündis?

Ta sündiski sellest samast, mille sa praegu ära sõnastasid, et me kõik oleme harjunud mõtelma, et see on radikaalne muutus. Mina väidan, et see on täiesti loogiline ja nii see saabki olla, et poliitikasse lähevad inimesed, kes on end mingi valdkonnaga kurssi viinud. Nendes peabki muude tegevuste kaudu küpsema teadmine, et midagi tuleks riigi tasandil teistmoodi korraldada.
Nii nad lähevad soovitatavalt mingiks ajutiseks perioodiks, mitte igaveseks ajaks täitma oma missiooni riigi juures. Ja kui neil veab, siis nad tajuvad õigel hetkel ära, millal see missioon algab. Kui neil ei vea, siis nad saavad kinga ja lendavad poliitikast välja või siis nad jäävad kinni - nad ei oska enam sealt ära tulla.
Poliitikaga tegelemine peaks olema ajutine tegevus. Siis oleks vähem seda probleemi,et poliitikutel kaob side ära pärismaailmaga ja reaalsusega ja siis tekiks vähem sellist pseudoühiskonda, kus poliitikud hakkavad ennast õigustama sellega, et kuna nende informeerituse tase on oluliselt suurem kui keskmisel valijal, siis on jube lihtne, kui saad lohutada ennast hommikul peegli ees sellega ,et valijad ongi lollid – nad ei tea, mis neile hea on, aga mina ju tean palju rohkem ja las nad sõimavad mind, minu mission on nende lollikeste eest hoolitseda.
Selline olukord on lihtne poliitikas tekkima, eriti kui sa oled väga pikalt seal olnud.Olles poliitikas, oled sa keskmisest suurema tähelepanu all, sinust sõltub inimeste igapäevane toimetulek. Ühiskondlik kriitika, mille osaliseks sa saad, on keskmisest kordades suurem. Selle jaoks, et mitte kriitika tulemusena tegutsemist lõpetada, pead välja töötama mingi kaitsemehhanismi. Aga see ei ole enam selline filter, mis ebakonstruktiivse kriitika eemale tõrjub, vaid tihtipeale hakkab tõrjuma ka adekvaatset kriitikat, sest raske on eristada, mis on konstruktiivne.
Sellepärast ma olen sügavalt veendunud, et poliitika ongi missioon. Sa lähed sinna ja ideaalis sa tajud, et nüüd on mu töö tehtud, ma hakkan tegema midagi muud, kas seda, mida ma enne tegin või nende kogemuste pealt, mida ma olen juurde saanud poliitikas, hoopis mingit kolmandat asja. Aga see on minu väike kujutlus sellest, milline oleks ideaal. Sellepärast ma arvan, et teatrist poliitikasse minek oli väga loogiline.
Arvan et poliitiku töö ja näitlejatöö on väga paljudes asjades sarnased . Nii nagu näitleja jutustab lugu , nii ka poliitik. Kui ta ei suuda visiooni luua, siis keegi ei usu, et see lahendus, mida ta pakub, maailma kuidagimoodi paremaks muudaks ja tuju paremaks teeks.

Kas teil on olemas konkreetne visioon, mis ja kuidas võiks muutuda?

Mul on neid palju. Arvan, et teater ja poliitika on ühtemoodi, et pead kogu aeg küsima, mida saab paremini. Mitte kunagi ei tohi sellega rahul olla, mis tundus eile hea, sa pead ikka küsima, ehk saab midagi paremini teha.
Elavas teatris alustame me iga päev proove, valmis kõike eelneval päeval saavutatut küsimärgi alla panema. Ma ütleks täpselt sama moodi – see, mis töötas viis aastat tagasi, see täpselt samal kujul ei saa enam viis aastat töötada. Kui me tänast eesti poliitikat vaatame, siis ma arvan, et seal on probleem, et seltskond, kes on olnud kaua võimu juures, ei suuda enam piisavalt palju küsimärgi alla panna neid mudeleid, mis tõid kunagi edu.

Mida annab teater noorele, tema maailmavaatele ja arengule?

Teater annab kindlasti võimaluse otsida iseendas tasakaalu ja harmooniat ja oma loomingulisust arendada. See on iseendaga toimetulemise alus, aga ka tänapäeva edu alus. Teater käsitleb väga palju peresuhteid ja selles mõttes on tal kindlasti teatav ennetav ja teraapiline toime, et läbi mängida situatsioonid, mida tegelikult ei oleks elus vaja päriselt läbi elada.