Andres Pulver: kiri Baltoscandalilt

Andres Pulver
, scandalist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Pulver
Andres Pulver Foto: Meelis Meilbaum

Teine päev: elu pärast elu

Baltoka teine päev algas festivali mõistes varastel hommikutundidel, mis küll tavainimese jaoks keskpäeva tähendas. Ja algas sootuks eriskummaliselt, nimelt seminariga, kus räägiti sellest, milleks kultuuri investeerida.

Aga seda, et festivalirahva jaoks oli kellaaeg väga varane, oli enamiku nägudest näha ning kella edasi tiksudes tuli rahvast muudkui juurde ja juurde, nii et rahvamaja keldrisaal kippus kitsakski jääma.

“Ma kohe ei saa enne kella nelja muud moodi tervitada kui tere hommikust öeldes,” nentis Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud. Ja tõsise festivalikülalise jaoks ongi see ju hommik, sest see, kes tahab viimast võtta, naljalt enne kuut magama ei pääse.

Enne viimast etendust sai päris mitme eakaaslase seltsis teatrimaja trepi pääl arutatud, et vaim on küll valmis, aga liha kipub nõdraks jääma. Või kuidas seda moodsas keeles öeldaksegi – soft on korralik, aga raud ei vea välja. Pidutseks ja möllaks küll, aga tegelikult ei tahagi enam eriti napsi võtta ja väga kaua ei viitsi ju üleval ka olla, sest hommikul on peab töö juures traksis olema. Noorpõlves sai möllatud küll, nüüd on uute möllajate aeg.

Festival ise lajatas teisel päeval aga täie rauaga, puistas Baltokale ehk pisut harjumatultki vaatajale kaela selliseid tekstimassiive, et hoia ja keela. Tekstitihedad olid peaaegu kõik neljapäevased etendused, ennekõike muidugi Pieter de Buysseri ja Hans Op de Beecki “Book Burning”, festivali ühe peaesineja Forced Entertainmenti “Tomorrow`s Parties” ning ka Von Krahli teatri “Järgmine voor”. Ja Mart Kangro “Talk to Me” ei hiilga just tekstivaesuse poolest. Soome poiste kohta ei oska veel öelda, nende kunsti nautimine jääb festivali teise poolde.

Kuulama sundivad etendused festivali teisel päeval reas on ehk selles suhtes õige lahendus, et mida päev edasi, seda nõrgemaks vaataja vastupanuvõime muutub ja paratamatult hakkab üha rohkem kuuldust kaotsi minema. Kui üldse enam süvenenult kuulata jaksad.

Aga mõni tükk ju puhtalt kuulamisteater ongi. Forced Entertainmenti esimene tükk näiteks, kus laval on kaks otsakuti tõstetud
euroalust, millel seisavad mees ja naine ning räägivad. Taustal üle lava tõmmatud rida värvilisi lambikesi. Ainult räägivad, enam kui tunni. Paiskavad saali tihedat teksti. Igav ei hakka, mis sest, et laval on sisuliselt vaid rääkivad pead.

Need inimesed, kes on tulnud etendusele otse “Book Burningult”, vangutavad pärast etendust pead, sest vastupanuvõime on langenud ning rääkivate peade jutt jäi suuresti segaseks ja arusaamatuks. Puhanud peaga kuulates oli aga naljakas, kõhedusttekitav, hoiatav ja lihtsalt armas. See rääkis kümnetest võimalikest tulevikest, mis võivad olla, aga võivad ka mitte olla. See rääkis elust pärast elu, nagu suuresti kogu Baltoscandali teine päev.

Natuke kahju on sellest, et osalt töö ja osalt teiste etenduste pärast jäi nägemata Erki Kasemetsa kolmeosaline suurprojekt “PMV”, mis olevat kuulu järgi päris tore olnud. Ent eks koosne elu ju valikutest. Ka see elu, mis pärast elu tuleb.

Minu ja paljude teiste jaoks oli teise päeva tipp juba reedese päeva esimesel tunnil rahvamaja saalis rahva ette astunud bulgaarlane Ivo Dimchev vananeva androgüünse staari Lili Handeli rollis. Dimchevil on erakordne hääl ja erakordne kehavalitsemine. Tema etendus, mille žanriks on programmis märgitud füüsiline performance ja mida mees on nüüdseks üle maailma esitanud juba üle 460 korra, on segu tantsust, draamast ja häälemängudest. Ja see on võimas, tõeliselt võimas.

Pool festivali on veel ees, seega on pooled asjad nägemata ning ootusärevust jätkub. On ikka kuratlikult mõnus, et taoline üritus kandikul ette kantakse ja see siinsamas kreisilinnas toimub.

Von Krahli etenduselt tulles kuulsin tahtmatult kolme soomlanna jutuajamist. Tundusid juba vanad Baltoka veteranid olevat. Esmalt kurtis üks, et alasti keha pole üldse näidatud. “Tartu Uue teatri tükis olid ju tüdrukutel tissid paljad,” kostis seepale teine. “Tissid ei loe, need on naise aksessuaarid,” teatas kolmas.

Siis võeti Von Krahli tükk ette ja tehti see maha, kuna prouad ei saanud ingliskeelse tõlke vahendusel suurt midagi aru.
“Aga Rakvere on ikka vägev linn, kui teatril lastakse nii uhketes kohtades mängida,” kiitis üks naistest pangamaja etenduspaigana. On küll. Natuke vägev ja natuke kreisi. Ega muud moodi saagi, eriti elus, mis tuleb pärast elu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles