Miila küla avab oma väravad kõigile

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miilas elavad noored ja vanad segamini. Avatud külaväravate päevaks teevad viimaseid ettevalmistusi külaseltsi juhatuse liikmed Katrin Kärner (paremal) ning Kairi Uueni. Lastele meeldivad enim esimese ja teise korruse vahel asuvad klaasaugud. Lisaks viiakse seltsimajja kodus juba ära tüüdanud mänguasjad, nii saavad need uue hingamise ning endisel omanikulgi on uhke tunne.
Miilas elavad noored ja vanad segamini. Avatud külaväravate päevaks teevad viimaseid ettevalmistusi külaseltsi juhatuse liikmed Katrin Kärner (paremal) ning Kairi Uueni. Lastele meeldivad enim esimese ja teise korruse vahel asuvad klaasaugud. Lisaks viiakse seltsimajja kodus juba ära tüüdanud mänguasjad, nii saavad need uue hingamise ning endisel omanikulgi on uhke tunne. Foto: Meelis Meilbaum

Kiirakääralisi teid pidi Miila seltsimaja poole sõites hakkavad pärast külasilti silma mitmed suunaviidad talude poole, koos nime ja vahemaaga – “Avatud külaväravate” projekt pole külaseltsil sugugi esimene suurem ettevõtmine.


“See oli meie esimene projekt,” on Miila külaseltsi juhatuse liige Katrin Kärner viitade üle uhke. Selts hakkas aktiivselt tegutsema 5. mail 2005, kui loodi mittetulundusühing.

Selle ajaga on jõutud kaugele – küllasaabujat tervitab mõnusahõnguline seltsimaja, kus emad teevad lastega parasjagu  veel viimaseid ettevalmistusi avatud külaväravate päevaks. Laste töö on ettevalmistuste juures muidugi rohkem mängimine, kuid emadel on käsil tassidele Miila küla logo joonistamine, et neid 21. juulil toimuval külapäeval omavaheliste jõukatsumiste võitjatele kinkida. Logo kujutab endast Hiiemäe (mis on küla kõrgeim küngas) jalamil asetsevat puusöelõket (külas oli ennevanasti palju seppi, kellel oli vaja puusütt, tegevust nimetati miilimiseks).

Külaväravate päeval korraldatakse traditsioonilisi mänge Miila moodi, näiteks saapaviskamisel ei kasutata käsi. Et teada saada, millega saabast heita, tulebki kohale sõita. “Neis mängudes pole füüsilist vormi vaja,” annab vihje teinegi külaseltsi juhatuse liige Kairi Uueni.

Lisaks omamoodi mängudele saab huviline külastada ka mitmesuguseid töötubasid. Näiteks on plaanis umbes saja aasta vanuste kangastelgede peal päevavaip kududa. Iga osaleja teeb sellesse oma äranägemise järgi meelepärase triibu, mille lõppu kangaribale kirjutab oma nime. Katrini sõnul käib neil vaibakudumine nii, nagu vanaemad on õpetanud ja aja jooksul käe sisse harjunud. “Töötubade läbiviimine on külaelanikele uus kogemus, teiste õpetamisest õpime ka ise,” ütleb Katrin.

Lapsed aga saavad koos vanematega puutööd teha, meisterdada selliseid esemeid, nagu fantaasia lubab. Hiljem põletab külasepp esemele ka küla logo peale, et osalejale jääks meeldiv mälestus.

Lapsi on Miila külas palju. Ettevalmistuste päeval võis eelmisel aastal avatud seltsimaja peal näha viit last. “Vahepeal tegime statistikat, mille järgi olid külas peaaegu kolmandik lapsed, teine kolmandik pensionärid ning ülejäänud seal vahepeal,” täpsustab Katrin, et kokku on külas talvisel ajal ligi 45 elanikku ning suvel 65.

Kuid külapidudele on mõnikord tulnud lausa paarsada inimest. Külas elav Helerin Samma meenutab suvelõpupidusid, kuhu tullakse kaugematestki küladest ja kus kohtad inimesi, keda näedki vaid kord aastas selsamal peol. “Väikese küla kohta käib siin sama palju rahvast kui valla jaanitulel,” märgib Kairi.

Vast toob avatud külaväravate päevgi Miilasse palju huvilisi, kas siis sõpru naaberküladest või täitsa linnainimesi, kes saaks tulla ja vaadata, et maaelu ei olegi nii õudne, kui kaugelt paistab. “Tegelikult on maaelu nauditav, me keegi ei tahaks enam linna tagasi minna,” särab Katrini silm ning teised muudkui noogutavad kaasa.

Näiteks saavad külalised külapäeval ka piirkonnateemalist ristsõna lahendada.

Kuigi see võib esimese hooga väga spetsiifiline tunduda, leiab kohapealt kõik vastused üles. Meelt on võimalik veel mitmel moel lahutada: tutvuda põllutehnikaga, laadal kõiksugu kohaliku kraamiga kaubelda, krossi vaadata ning simmanil tantsu vihtuda. Õhtul pannakse oksjonile kohalikud esemed.

Seltsimaja olemasolu tõttu ongi mugav igasugu üritusi korraldada. Kuigi ka selle puudumine pole takistuseks olnud. Kairi meenutab, kuidas peeti näiteks aastavahetuse pidu, katusealusel ainult kaks seina. Pandi siis present puuduolevaid seinu asendama, puhur sisse, ja kõigil oligi hea.

Et külaplatsi ja seltsimaja, mille muide küla mehed peaaegu ise üles on ehitanud, avatud külaväravate päeval lihtsamini üles leida, pannakse juba Tallinna-Narva maanteele vajalikud sildid üles.

Miila külale pakuti võimalust osaleda mittetulundusühingu Eesti Külaliikumine Kodukant algatatud avatud külaväravate projektis. “Olime kohe nõus, see on omaette tunnustus, et väikesele külale selline ettevõtmine usaldati,” on Katrin rõõmus. Ettevalmistused algasid juba aasta alguses ning raha saadi Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist ja kohaliku omaalgatuse programmist. Praegu arvavad naised, et peamised ettevalmistused on tehtud ning külapäev võib julgelt tulla. “Siiamaani oleme hakkama saanud, miks nüüd ei peaks,” on nad üksmeelselt valmis ja ootavad kõiki külla.

Avatud külaväravate päev

30 küla üle Eesti avavad väravad kõigile, et tutvustada oma tegemisi ja jagada maaelu võlusid. Ettevõtmine annab võimaluse igal huvilisel külla sisse astuda ja uudistada, millega seal tegeletakse.

Lääne-Virumaal avavad 21. juulil väravad Miila ja Venevere küla.

Külastajaid ootavad õpitoad, laadad, simmanid ja muu.

Ettevõtmist korraldatakse esimest korda.

kylad.ee
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles