Peeter Järvelaid: “Valgejõge loetakse ajalooliseks kultuuripiirijõeks.”

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Järvelaid.
Peeter Järvelaid. Foto: Erakogu

Porkuni järvest algav Valgejõgi oli meie esivanemate jaoks elu tuiksoon ja täna saavad teadlased, kellest üks on Tallinna ülikooli professor Peeter Järvelaid, rääkida Valgejõe kultuurist.

Tallinna ülikooli professor, ajaloolane ja õigusteadlane Peeter Järvelaid, miks on Valgejõe kultuuri uurimine teile südamelähedane?

Eks see ole reaktsioon meie aja tugevalt kasule üles ehitatud arusaamisele kultuurist. Avades interneti saab Valgejõe kohta infot ikka turunduslehekülgedelt, kus teda kiidetakse kui parimat kanuujõge Põhja-Eestis ja miks mitte ka kogu riigis, samas kirglikud kalamehed teavad, et Valgejõgi on kalanduslikult väga väärtuslik.

Jõe ülemjooks ja suurem osa keskjooksust kuulub forellijõe ja alamjooks produktiivse forelli-harjuse-lõhejõe tüüpi. Valgejõgi on praegu üks väheseid suuremaid jõgesid, kus koevad arvukamalt lõhe ja meriforell ning mida peaaegu kogu ulatuses asustab jõeforell.

Porkuni ümbrusest oma vee koguva jõe tee läheb Loksa linna juures Hara lahte. Seda maad on 85 kilomeetrit, aga seda loetakse Soome lahe vesikonna üheks pikemaks jõeks. Jõed on alati kultuuride uurijaid huvitanud. Jõgede äärsete kultuuride uurimisel on tehtud teaduses suuri läbimurdelisi avastusi.

Kui meie arheoloogid oma ülevaateteostes väidavad, et Eesti alal pole senini tehtud maailma tasemel nende teaduses suuri teoreetilisi avastusi, siis uus, erinevate teaduste integratsioonile suunatud suundumus annab ehk uusi lootusi.

Valgejõe erilisuse tunnetamine ei saa olla vaid kommertsiaalne, me võiks enam rõhutada ka selle kultuurilist dimensiooni. See kultuuriline dimensiooni tunnetamine on oluline neile inimestele, kes selles jõgikonnas oma lapsed üles kasvatavad, aga neilegi, kes riigi tasandil otsuseid teevad, mis seda ala sügavalt puudutavad.

Valgejõge loetakse ajalooliseks kultuuripiirijõeks, mis eraldas näiteks virukaid järvakatest ning virukaid harjukatest. Ikka see jõetaguste teema, mis olemas näiteks Koiva jõel, lätlaste Gauja, mille järgi lätlased meid oma keeles just selle jõe taguseks rahvaks – igaunija – üldnimetusena nimetavadki. Kultuuripiiri uurimine on tänapäeval maailmas isegi moeteema teaduses, kuid teine küsimus on selles, millal meil jõutakse väga konkreetsete kultuuripiiride uurimiseni. Valgejõgi on üks ahvatlev uurimisobjekt kindlasti.

Tamsalu vallas asuva Järvajõe küla juures on hästi nähtav kunagine võimas jõesäng, millel laiust rohkem kui sadakond meetrit. Kui tähtis elu tuiksoon oli Valgejõgi meie esivanemate jaoks?

See asi on ilmselt keerulisem. Me tahaks väga teada, kui pulbitsev elu meie eellaste ajal siin oli. Ja loomulikult tasub küsida, miks püsis nii kaua rahvapärimus, et Valgejõgi olnud veel 13. sajandil nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Selle järgi nimetatakse pärimustes Porkunist Võhmetu-Lemmküla poole suunduvat orgu Taani oruks.

Elu pulbitsemine on igal ajastul omas mõõdus. Me ei tohiks siin oma kogemust, seda enam oma unistusi varasemasse aega üle kanda. Seega, laevatatav jõgi andis võimaluse kokku puutuda. Samas jõgi ja teda ümbritsevad sood ja rabad andsid eraldatuse, mis võimaldas samal jõel kokku saades kindlalt mehi-naisi eristada, nagu virukad, järvakad ja harjukad.

Professor Peeter Järvelaid, kes on need teadlased, kes tegelevad lisaks teile Valgejõe kultuuri uurimisega?

Küll tahaks öelda nimesid, et näete need ja need teadlased uurivad ... paraku on Eesti teaduses omamoodi vaheaeg, “keskaeg”, kus varasema teaduskorralduse asemel on kujunemas projektipõhine, loe rahapõhine, keskustepõhine süsteem. Samas näiteks arheoloogid on vaheaastatel teinud kõva tööd, et üldistada ja viia laiema kaasaegse teooria pinnale seni uuritu. Seetõttu on sealt ehk oodata tulevikus läbimurret. Selleks oleks tegelikult vaja üht Valgejõe kallastel üles kasvanud ja paadikesi ujutades õigesti unistama õppinud teadusmeest, kes kord tuleb kodukanti suuremaid
uurimusi tegema.

Ma loen huviga näiteks professor Valter Langi ja ta kolleegide töid “Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis”, mis kirjastati Tartus 2007. aastal. Hoopis uus lähenemine vaatab sealt vastu, ja mis oluline, nad on kirjutanud oma kokkuvõtted ilusas eesti keeles, mis võiks jõuda kiiremini ka rahva üldisesse teadmisse.

Üks huvitav seisukoht ajaloo mõistmisest, mida tahaks siin tsiteerida: “Ei avatud kaevand ega ka kogu arheoloogiline andmestik tervikuna pole aga võrreldav avatud raamatuga, igatahes mitte seesuguse raamatuga, mis on valmis kirjutatud, millel on oma kindel algus, selge teemaarendus ja fikseeritud lõpp.”

Pigem – kui võtta eeskujuks Peeter Toropi võrdlus kultuurist kui mustandist – võib nii iga muistist kui ka suvalise kaevandi iga korrist vaadelda leheküljena mustandist. Ükski muistis pole oma meieni säilinud kujul see, milleks muistne inimene selle kavandas: tema algsete soovide ja teostuste kõrval leidub neis enamasti ikka ka juhuslikku, ülearust, mingite ideedega eksperimenteerimist, nii varasemate kui ka hilisemate inimpõlvede loomingut, samuti loodusprotsesside lisatut/hävitatut. Tähtsaim siinjuures on see, et kõik need kihistused on olemas selles muistises, sellel mustandi lehel.

Sama pilt mustandist avaneb lõpuks, kui maname silma ette oma praeguse ettekujutuse muinasajast: midagi sellest on juba ammu teada, see tähendab korralikult läbi kirjutatud, üsna paljut on aga alles skitsi või isegi ähmase eelaimuse tasemel – ja taas on oluline, et nad oleks olemas.

Teie juured on pärit Naistevälja külast, mis asub Valgejõe läheduses, selles paigas elati juba pronksiajal. Kui oluline koht on teie kui teadlase arvates Naisteväljal Valgejõe kultuuris?

Jah, kui vaadata elektroonilisest monograafiast “Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis” järele, siis on Naistevälja seal sees: “Kindlalt pronksiaega ulatuvaid kivikirstkalmeid teataksegi vaid Tapast lõuna pool Moe Naisteväljal vastu Virumaa piiri 30–35 kalmet. Teised kalmed on nähtavasti hilisemad, pärinedes alles eelrooma rauaajast. Nii on üks vähemalt viiest, tõenäoliselt aga rohkemast kivikirstkalmest koosnev rühm teada Laiuse Tirmas, mõned arvatavad kivikirstkalmed asuvad aga Paide lähedal Viisul. Naval on osaliselt kaevatud üht kivikalmet, kus tarandite all liivapinnases avastati laibamatuseid koos panustega eelrooma rauaajast. Mitmeid varaseid kalmeleide on kogunenud ka Pilistvere lähedalt, lisaks Kabala Vahamulla, Venevere ja Anna juurest Leedult, Türi kandist Laupa-Lõolast ja mujalt.”

Seega, taoline teadmine peaks hoidma mõtte erksa, sest, kes ei tahaks teada, mida tegid ikkagi täpsemalt meie esivanemad. Teadmine oma esivanematest on tulevikku suunatud teadmine.

Millal oli Valgejõe kultuuri õitseng ja kui kaugele ulatusid selle mõjud?

Ega me sellele ju täna vastata oska. Karta on, et me alahindame oma esivanemate aega. Kui vaadata meie arheoloogide toodud üldistust, siis jõed mängisid üliolulist rolli kogu Euroopas. Miks mitte siin. Kontaktid levisid peamiselt piki suuremaid jõgesid ja mererannikut. Põhjapoolset Euroopat ühendasid Kesk- ja Lõuna-Euroopaga nii Weser ja Rein läänest, Elbe ja Oder keskjoonelt kui ka Visla, Dnepr ja Dnestr idast, samas kui ida-lääne teljel oli kõige olulisemaks tuiksooneks Doonau.

Lisaks nendele Euroopa pronksiaja üldkäsitlustes tavaliselt nimetatud ühendusteedele ei tohi siinkohal unustada ka teisi, üldises kontekstis võib-olla väiksema tähtsusega, kuid Läänemere idaranniku maade jaoks siiski väga olulisi liiklemisteid. Üks neist, nn põhjatee, kulges Ida-Euroopast Uurali ning Volga–Okaa piirkonnast Karjalasse ja Põhja-Skandinaaviasse, riivates ühe oma haruga ka Soome lahe lõunakallast.

Märkimisväärne oli kahtlemata Väina veetee läbi Ida-Baltikumi, mille tähtsust kinnitavad arvukad selle kallastelt leitud pronksi- ja rauaaegsed muistised. Eestlased on väikeste jõgede rahvas. Muuseas kuulsin huvitavat seika, et kui 19. sajandil läksid eestlased maa otsingul Siberisse, siis ikka püüdsid suurte jõgede väiksemate lisajõgede äärde maad saada. Jõge oli vaja, aga seda sooviti kodust omasemal väiksemal kujul omada.

Naistevälja küla maadel avastati 20. sajandi algul paarkümmend kivikalmet ja kultuskivi. Kas kunagised arheoloogilised väljakaevamised ja uurimistööd vajaksid jätku?

Eks nad ikka vajaksid. Muidu me ju uut teada ei saa. Aga arheoloog kui teadlane ei saa ju ette kinnitada, mida leitakse. Tänane aeg, kui maadel jälle palju huvisid, pole just väga kaevamisi soosiv, aga ehk leitakse kord parim võimalus ka Naistevälja väljadel meie pronksiajast esivanemate jäljed selgemaks uurida. See võib anda väga huvitavaid leide. Kas see saab olla mingite uudsete leidude mõttes midagi sellist, et seda hakatakse vähemalt meie oma kultuuriruumis ka Valgejõe kultuuriks nimetama, see aeg tuleb meil ära oodata. Ennustada on siin ohtlik. Kuid kindel on, et see annaks meie esivanemate ajaloo kohta teadmist juurde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles