Esmaspäeval Tartust alguse saanud hääletusvõistlus lõppeb täna Viljandis. Võistlusel osalejad pidid üle Eesti üles leidma kümneid punkte, millest viis paiknesid Lääne-Virumaal.
Kuulsusejahil hääletajad otsivad Rakverest omletti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna kõikide osalejate täpset asukohta on reaalajas võimalik jälgida internetist, leidsime Rakvere keskväljakult üles värvika hääletajatepaari ja kuulsime nende seiklusrikkaid lugusid.
22aastane kirjandustudeng Kätlin ja tema 36aastane paariline Andre teineteist enne esmaspäeva hommikut ei tundnud. Kätlin oli valmis hääletama minema, ent ta kaaslane jäi starti tulemata. Võistlusel saavad aga osaleda vaid segapaarid. Juhuslikult viibis läheduses Andre, kellel kaaslast polnudki. See-eest oli tal igaks juhuks valmis pakitud seljakott ja nii vast kohtunud noored ühiselt Eestit vallutama asusidki.
Üle riigi on korraldajad üles seadnud punktid, milleni võistkonnad jõudma peavad. Kes kõige rohkem punkte kogub, see Viljandi folgi passid ja rändkarika saab. “Ega me ei ole punktide peal väljas. Nagu näha, oleme praegu Rakveres, kus ei ole ühtegi punkti. Tulime siia lihtsalt sööma, mõtlesime, et läheme spaasse, ja helistasime teatrisse, et saada ka kultuuriprogrammi,” räägib Kätlin, “Kui nüüd aus olla, siis meil on praeguseks ainult üks punkt käes. Ilmselt oleme võistkond, kellel on üldse kõige vähem punkte.”
Hääletajate tabamise hetkel olid nad teel Kära Kantsi ja ootasid turismiinfopunkti avamist, et küsida võimalust kodumajutuseks hommikuse omleti ja saunaga. See oleks vaheldus eelmisele ööle, mis veedeti Mustvees Statoili taga põõsas. “Tuul vihises, külm oli,” meenutab Andre. Ainsaks varustuseks oli noortel magamiskott – sedagi tuli jagada. “Kes see siis tuleb hääletusvõistlusele nii, et ei ole ei tekki, magamiskotti ega lebomatti? Isegi kaaslast ei ole!” küsib Kätlin.
Tegelikult oleks eilsekski õhtuks paaril öömaja olemas olnud. Kasepää külas Visu suuskadest ehitatud aeda otsides tutvuti inimestega, kes pakkusid noortele piiritust ja kutsusid ööbima majja, mis kuulus veel kellelegi kolmandale. “Aga kell kaheksa õhtul tundus millegipärast parem mõte, et me ei jää sinna, kus on soe koht, vaid läheme edasi. Et läheks rebiks parem punkte. Meil oli veel palju tahtmist ja ambitsioone,” seletab Kätlin.
Nii liiguti edasi Mustvee poole. Ambitsioonikat paari keegi küll peale ei võtnud, nii et kuus kilomeetrit tuli läbida jala. “See tõmbas meid depressiooni. Oled öösel kusagil Mustvees, ühtegi autot ei ole. Terve päeva pole midagi söönud ...” meenutab Kätlin. “Külm oli, paha oli, kõht oli tühi, sokid märjad ... Läksin pingesse.” Lõpuks võtsid neid peale politseinikud, kes võistlejad Statoilini viisid, kus nad kõhutäidet said ja ööbimiskoha leidsid. “Istusime põõsas ja sõime oma võileibu. Tuju oli jälle hea,” räägib Kätlin.
Juhid, kes paari kohtavad, võivad selle kohta kuulda sootuks erinevaid jutte. “Ühele onule rääkisime, et meil on vaja kiiresti Tormasse sauna sünnipäevale jõuda. Aga eile ütlesime, et äsja abiellusime ja tulime Peipsi äärde mesinädalaid veetma,” kõneleb Kätlin. “Sellepärast nad siis äkki tahtsidki meid majutada, sest meil on mesinädalad,” arutleb ta. Ühes autos ollakse õde ja vend, järgmises abielupaar, ent mõned juhid saavad ka tõde kuulda. “Aga see tuleb alati kuidagi spontaanselt. Me ei lepi kunagi ette kokku.”
Kätlini ja Andre sõnul võtavad paljud teised tiimid võistlust märksa tõsisemalt. Näiteks nende võistlevad sõbrad olid lõuna ajal alles Mustvees autot ootamas, aga plaanisid õhtuks juba Haapsallu jõuda. Teisipäeva lõunaks oli sellel paaril kogutud lausa seitse punkti. “Kusjuures mu sõber oli natuke tauniva hääletooniga – natuke vist sellepärast, et nad on tegelikult meie peale kadedad, sest meil on fun. Nemad on pigem töö peale välja läinud ja peavad kindlasti punktideni jõudma,” arvab Andre.
“Aga ega au ja kuulsus ei tule nii, et sa pead õhtuks Haapsallu jõudma. Istud rahulikult turuplatsil ja ajakirjanikud leiavad su ise tänavalt üles, ilma et midagi tegema peaks. Kuulsus leiab su ise üles,” teab Andre, kelle sõnul ongi nende põhieesmärk hõbemedali ja eriauhinnaks antava binokli kõrval just au ja kuulsus. “Ja selle me nüüd ka saime,” tõdeb Andre.
“Mõtle, kui me veel võidaks ka, siis ei jaksakski ju kuulsusekoormat kanda,” jääb võistkond ennekõike ettevaatlikuks.