Suur peegel jälgib sind, mees!

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Murray (Heigo Teder), Oscar (Edurard Salmistu) ja Roy (Toomas Suuman) naudivad naistevaba äraolemist pokkerilaua ümber, joogid ees, külmikust leitud jääkidest moodustatud suupisted taldrikul ja tuhatoos triiki.
Murray (Heigo Teder), Oscar (Edurard Salmistu) ja Roy (Toomas Suuman) naudivad naistevaba äraolemist pokkerilaua ümber, joogid ees, külmikust leitud jääkidest moodustatud suupisted taldrikul ja tuhatoos triiki. Foto: Rakvere Teater

Naine jättis mehe maha - kaheksatoalisesse korterisse. Enne lahkumist võttis naine buduaari seinalt mina-olen-kaunim-kogu-maal peegli.


Ta andis toapoiste leegionile käsu tõmmata peegel üles lae alla, otse mehe ja ta semude pokkerilaua kohale. Nii jäi naise klaasjas vari peeglisse mehe eraelu valvama, mehe bluffimisi ülalt alla seirama.


Kogu lavastuse vältel kiskus naispeegel publiku pilke meesnäitlejatest kõrgemale. Tekitas õudusfilmi esteetikas kujutlusi, kuis kohe-kohe ilmub jäisele peegelpinnale Keegi või Miski, keda päriselt seal toas ei ole.

Peegli seest või tagant ronib välja ihualasti ämbliknaine, koob mõrase võrgu ümber pahaaimamatute mehikeste, viimaks kukutab peegli tuhandeks saatuslikuks killuks.

Kentsakad kataklüsmid
Aga peegelpinnast allpool toimuva žanr ei ole thriller, hoopis turvaline komöödia. Sedalaadi dramaturgiat pole Toomas Suuman seni lavastanud.

Neil Simonile on tema lavastajabiograafias eelnenud Tuglas ja Bergman, Goethe ja Suuman, Ibsen ja Goldoni, Wil­liams ja Vallak jmt.

"Meie, mehed" on vaimuka pealkirjaga määratud paarisrakendisse Murutari naiseelukomöödiaga "Mina, naine!".

Pealkirjaloogika nagu kuulutaks naise üksiklaseks ja mehed solidaarseks vennaskonnaks. Suumani essee kavalehel sedastab mehele igiomast poisikeseüksildust.

Suuman väidab: "Naine näeb ainult meest. Ei näe poisikest seal mehe sees." Üks Tammsaare meestegelasi ütleb aga: "Naine armastab last, ka mehes otsib ja armastab ta ainult last." Nii kirjutades oli Tammsaare küll omajagu noorem kui Suuman praegu ... Ent mis sellest järeldub?

"Meie, mehed" on komöödia kooselu kentsakatest kataklüsmikestest. Komöödia on isevärki žanr, kuna selle muudab naljakaks sinna kätketud tõsidus, isegi nukrus. Niipea, kui paistab läbi eesmärk koomuskit teha, saab sundimatust naerust kramplik naerutamine.

Just sel piiril balansseeris esietendusel Tarvo Sõmer pedantse hüpohondrikusugemetega Felixi rollis, mis eeldustelt, välise ja sisemise oleku kontrastidega, peaks Sõmeri muhedat flegmaatikusarmi kõvasti kõigutama. Hetketi oli veel läbinähtav etteantud koleeriline režiijoonis ja selle hüperpüüdlik täitmine. Siis kaduski puhtsüdamlik, endaga puntras (laps)mees ja asemele sugenes koomuskit tegev veider olend.

Eduard Salmistu Oscari osas lehvis ringi kergema, õhulisema mängurõõmuga. Võrratu oli näiteks Oscari ainuline viis rääkida anekdooti!

Ülejäänud mehed - Volli Käro, Heigo Teder, Toomas Suuman - täitsid oma rolle taktiliselt, peaosaliste dueti taustatriona. Mõni karakteerne knihv poleks ehk patt olnud, aga lavastaja näis lähtuvat põhiteesist, et mehed jäävad poisikesteks.

Naabripiigad - õeksed Ülle Licthfeldti ja Eili Neuhausi kehastuses serveerisid naiselikku frustratsiooni pastelsetes toonides, tunnetades oma sekundeerijapositsiooni meeste mängus. Oo jaa, seda kunsti Rakvere teatri naised valdavad ...

Kabuhirmu vari
Komöödialavastus areneb või taandareneb publiku reaktsioonide mõjuväljas. Millises suunas "Meie, mehed" liigub, ei mõista ennustada.

Esietendusel sündis üks tähelepanuväärne viiv, mil ei saanudki aru, kas Eduard Salmistu eksis ühe olulise naisenimega või mitte - igatahes muutusid nii Oscar kui teised mehed laval järsku väga kontsentreerituks, kõik laususid oma ja kuulasid partneri repliike nii ehedalt, nagu sünnikski stseen siin ja praegu. Oi, mehed, kui te saaksite kogu lavastuse timmida selle hetkega samaväärseks ...!

Siis kaoks mu kabuhirm, et ainus, mis teatriõhtust aastate pärast meenub, on peegli külm naiselik helk, varjutamas kurba ja sooja naeratust teie poisikesesilmades.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles