Poiss-meeste pillerkaar ehk Fruktid roosinupukestega

Lavastaja Toomas Suuman soovitab kavalehel naistele, et andku nad meestele andeks - nad on ju poisikesed ega tea, mis nad teevad. Meestel soovitab ta anda naistele andeks nii äraminek, väljaviskamine kui ka igavaks muutumine.

Iidseid armu- ja vaenupooli lepitavat sõnumit kinnitavad osatäitjate fotod just sellest vanusest, nagu nad end tunnevad, ehkki - nagu lisatud tsitaatidest näha - aastatega on kogunenud poisikestesse rohkem või vähem elutarkust.

Neil Simon ja Toomas Suuman vaatlevad tõe ja naljaga pooleks, kumb on võimatum: kas kooselu naisega või kooselu üleüldse, kas väljakannatamatum on naise kohalolek või vihaga segatud igatsust tekitav puudumine.

Pokker peegli all
Hullusti näikse igapidi, ehkki laepeegli alla pokkerilauda kogunenud ego-meestest, kel naised veel alles, särab õnnist plehkupanekurõõmu, ja sellest, kel naine läinud, halvasti varjatud üksindusekurbust.

Pokkerimängu takistab mure Felixi pärast, kes hõljub parasjagu nende seisundite vahelises sfääris. Seisundite vahelises sfääris kipub hõljuma ka lavastus, kus ühtpidi justkui taotletaks elust enesest sündivat nalja, teisalt ei usaldata jätta täiesti rahule koomuskipedaali.

Oscar Madison (Eduard Salmistu) oma käestläinud kaheksatoalises korteris hoiab poisikest endas hoolikalt varjul, aga lennukat joviaalsust jätkub vaid seniks, kuni telefonis kostab armas hääleke. Ent ta on visa kutt ja korjab end kokku. Saab hakkama, olgu mänguõnn kui tahes tema vastu.

Felix Ungar (Tarvo Sõmer), kelle ümber keerdub suhete ja suhtumiste sasipundar, tundub esialgu tegutsevat šoki tõttu autopiloodil. Mis mees ta on, jääbki üsna selgusetuks. Pedantlikele joontele on tasakaaluks pisaratealdis pehmus, seda küll, ent esialgu kisuvad rolli niidiotsad veel veidi harali.

On usutavasti sissemängimise küsimus, millal need koonduvad karakteriks mitte üldkoomilises, vaid inimlikus tähenduses. Siis võib ebamäärane Felix Ungar olla tõeline frukt, kes sünnitab vaatajas veel vastakamaid tundeid kui korterikaaslases Oscaris või naabritest õekeste duetis.

Eili Neuhausi Cecily ja Ülle Lichtfeldti Gwendolin (meeste jaoks pole vahet, kumb on kumb, peaasi, et naised) hõljuvad loos kui roosinupukesed, aga kui mehed käituvad kui poisikesed, muutuvad nemadki ei millekski enamaks kui naisteks, kes sekkuvad täie bravuuri ja karmi käega, et seada asjad nõnda, nagu neile õige paistab.

Poiss-meeste loomupäraseid jooni toob esile peategelaste duole tausta mängiv ansambel: leebe ja naisest sõltumist nautiv Vinnie (Volli Käro), jamadest pigem loobuda armastav Roy (Toomas Suuman) ja politseinikuna vähem või rohkem adekvaatseid tegutsemiskäske jagav Murray (Heigo Teder).

Laest meeste lauapealseid toimetamisi jälgiv ja vaatajale edastav peegel ei jäta meestele isegi blufivõimalust.
Kohati sundis peegeldus end rohkem jälgima kui inimesed. Kui jook klaasis muutus peegelist saali sihtivaks võbelevaks taskulambiks, hakkas tahtlik või tahtmatu kujund soleerima kaugelt enam kui mõrad või ämblikuvõrk.

Aga ehk elabki mees, vaeseke, nagu peeglite ja prožektorite vahel, kuigi aken näikse lootustandvalt matt ning ka põrandavaibale võib esialgu loota. Igas olukorras hoiab mehi vee peal pokker, mänguõnnest küsimata.

Naisteta hakkab külm
Ja ometi: olgu mehe ise-elu nii ahvatlev kui tahes, naistest pole pääsu niikuinii. On, keda kiruda, kelle peale vihastada, kelle süüks ajada aeg-ajalt kõik maailma patud ja kellele ikkagi loota ning kelle kaissu sooja pugeda. Ega mehed seda viimast pääsu igatsegi, näikse ütlevat "Meie, mehed".

Kõigi karmimate või leebemate mehelike uhkeldamiste, hädaldamiste või targutamiste tagant kostaks justkui üks vana operetiviis: "Jah, ilma naisteta on kurb maailm, ka roosil päikeseta tundub külm ..." Igati kena lavastusest, mis esietendus naistepäeva eelõhtul.