Eelmisel hooajal Rakvere Tarva särki kandnud kahe meetri ja viieteistkümne sentimeetrine Viljar Veski seisab kahe jalaga maa peal, taastub vigastusest ja sihib akadeemilisi kõrgusi. Praegu Elvas vanematekodus puhkav ja taastuv hiiglane on algavaks hooajaks vaimselt ja füüsiliselt valmis.
Kuidas vigastusest taastumine edeneb?
Vigastusest on möödas juba üle nelja kuu ja praegu võin kolm korda üle vasaku õla sülitada ja öelda, et taastumine on läinud hästi ja tänasel päeval vigastus endast enam märku ei anna. Vigastuse kahel esimesel nädalal olin ma voodis siruli ja tohtisin liigutada minimaalselt. Taastumine oli ikka väga pikk protsess ja sellist asja ei soovi vaenlasele ka mitte.
Vigastusest on möödas neli kuud, kuidas praegu vorm on? Kas teete metsajooksu või kangitrenni? Millises mahus treenite?
Vorm on enam-vähem samal tasemel kui enne vigastust. Jõunäitajad on langenud, aga pean silmas just võhma ja ka kehakaalu. Vigastuse ajal toitusin tervislikult ja sõin nii palju, kui minu keha vajas ja ära kulutas, et vältida lisakilosid, mida on hiljem väga raske maha saada. See õnnestus mul väga edukalt. Kolme kuu jooksul ei võtnud ma juurde mitte ühtegi kilo. Nüüdseks olen teinud kuu aega sörkjooksu ja enda keha raskusega lihastoonust tõstvaid harjutusi. Järk-järgult tõstan mahtusid, et hooaja alguseks olla parimas võimalikus vormis.
Saite vigastada enne hooaja lõppu, mis tunnetega jälgisite tiimikaaslaste mängu poolfinaalis Kalev/Cramo vastu?
Sain vigastada tõesti kõige kehvemal ajal, kui meeskonnal olid kõige tähtsamad mängud. Jälgisin mänge Basket Online’i ja teleka vahendusel nii palju, kui oli võimalik, ja elasin omadele kaasa.
Millised on tulevase hooaja plaanid?
Tulevasel hooajal on plaanis mängida ikka korvpalli ja jätkata korvpalli kõrvalt ka ülikooliõpingutega.
Millised sihid olete enda jaoks seadnud korvpalliväljakul? Ja kas mõlgutate mõtteid ka koondise uksele koputamisest?
Olen realist ja ei unista Euroliigast ega NBAst. Kõige tähtsam on mängust mõnu tunda ja mängida mängu, millesse sai armutud väikse poisina. Mängin nii kaua, kuniks on tervist ja tunnen asjast mõnu. Kui tunnen, et enam ei meeldi trenni teha, et ei tunne mõnu palli viskamisest ega põrgatamisest ega platsil jooksmisest, siis lõpetan kohe asja ära. Elus on palju muudki peale korvpalli. Koondises sooviks kunagi veel figureerida küll. Kodumaa parimate poegadega koos trenni teha ja ringi rännata on super mõnus. Eks elu paneb paika, kas mul see veel õnnestub või mitte.
Kuidas kosilastega lood on? Kas olete tulevasel hooajal Rakvere Tarva ridades või näeb teid mõne muu klubi värvides?
Kosilasi on parasjagu. Tulevasest hooajast olen Tallinna Kalevi mängumees. Ülikooliõpingud on ka Tallinnas ja nii on lihtsam korvpalli ja õpinguid ühendada. Lisaks veel palgavõlgnevused, mis on kahjuks Eesti klubides juba harjumuseks saamas ja mis eriti ei innusta ja vähendavad usaldust, jätkamaks vanas kohas.
Kas kosilasi on olnud ka välismaalt?
Välismaalt otseseid pakkumisi ei ole olnud, aga olen ise asju ajanud ja mõnedes kohtades maad kuulanud. Ei midagi tõsist, lihtsalt suhtlen inimestega, keda ma väljaspool Eestit tean.
Mis on teie hinnangul põhjuseks, et Eesti klubidel on mängijatele palga maksmisega probleeme?
Ei oskagi hästi ette kujutada. Kas siis klubi hindab üle enda võimeid või eelarvet ja üritab meelega üle oma varju hüpata või ei maksa raha meelega. Kellegi tasku see raha ju ikkagi jõuab. Kui sponsorid on raha välja andnud ja meeskonna eelarve tehtud ja sellest lähtudes mängijad palgatud, aga mängijateni raha ei jõua, siis kuskile peab see raha ju ikkagi minema. Ma ei usu, et hooaja lõpus minnakse sponsorite juurde ja öeldakse, et näete, üle jäi raha, võtke tagasi.
Kuidas edenevad turunduse õpingud Tallinna ülikoolis?
Õpingud edenevad nii hästi, kui on siiamaani korvpalli kõrvalt võimalik olnud. Enda kursusel ma parim õpilane ei ole, aga kõige kehvem ka mitte. Jõudumööda liigun eesmärgi poole, mis sai endale seatud – et kolmekümneselt oman kõrgharidust. Kas olen siis bakalaureus või juba magister, eks see ole näha.
Mitmes õppeaasta käib ja kas sporditurundus võiks olla valdkond, milles tulevikus tegutseda tahaksite?
Õpingutega alustasin alles eelmisel sügisel. Ma ei ole veel mingit kindlat suunda võtnud. Arvan, et selle jaoks on magistriõpingud. Bakalaureuses omandad üldised teadmised, ja kuna turundus on väga lai ala, siis arvan, et tulevikus saab seda siduda väga erinevate valdkondade ja ametitega.
Millise hinnangu annate korvpalli järelkasvule? Kas näete noorte mängijate hulgas säravaid mehi, kellest võiks lähitulevikus areneda koondise tasemel korvpallurid?
Korvpalli järelkasvu teemal ja selle probleemidest võiks kirjutada kohe eraldi raamatu. Olen positiivne ja hindan olukorda viie palli süsteemis hindega neli. Alati saab paremini, aga arvestades meie rahvaarvu ja noortetreenerite tasustamist ja motiveeritust, ei saa nõuda võimatut. Kõik saab alguse noortetööst. Eesti meistriliigas mängib päris mitu andekat kutti, kes lähitulevikus võivad ka koondisesärgis platsile joosta. Ma nimesid ei nimeta, aga neid mehi mängib nii Pärnus, Raplas kui ka Rakveres.
Mis arvate Ida-Virumaa taastulemisest Eesti korvpalli kõrgemasse liigasse?
Ida-Virumaa liitumine kõrgliigaga on kindlasti positiivne, kui arvestada Eesti korvpalli arengut ja tulevikku. Loomulikult ei ole Cramo ja Rock huvitatud mängimisest sellise klubiga kõikide teiste sarjade ja mängude kõrvalt, aga Ida-Virumaa noortele korvpalluritele on need mängud väga olulised, tegemaks järgmist sammu.
Kas võib teid tulevikus ka treenerikohal näha?
Seda, mis tulevik toob, ei oska ette öelda. Treeneritöö jaoks ei ole ma ehk piisavalt hull, sest normaalne inimene sellist tööd ja leiba endale ei valiks. Peab olema heas mõttes hull ja asjas väga sees olema.
Kas jälgite praegust Londoni olümpiamängude korvpalliturniiri? Kellele pöialt hoiate?
Jälgin olümpiat suure huviga. Kuna turniir on veel väga algusjärgus ja paljude koondiste häälestatust ja motiveeritust ei ole veel oma silmaga näinud, siis kardan, et võin ennustusega puusse panna. USA on muidugi väga tugev ja peaks sündima väikene ime, kui keegi suudaks takistada neid kulda võtmast, aga sisimas ma loodan seda väikest imet. Ise hoian pöialt Argentiinale ja Hispaaniale. Üks nendest võib selle imega hakkama saada ja usun, et pjedestaalikohad jagunevad samuti nende koondiste vahel. Kindlasti ei tohi unustada ka Serbiat, Leedut ja Venemaad.