Meelike Abroi: “Me ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks” (Seneca)

Aga kust Te, härra Ervald, võtate, et tähtpäevi ei pühitseta lustakalt? Koolides on lihtsalt väga erinevaid üritusi ning igal neist oma eesmärk ja stsenaarium. Eesti sünnipäevale ning emakeelepäevale pühendatud aktused ongi enamasti nn akadeemilised aktused hümni laulmise, lippude aulasse toomise ja muu selle juurde kuuluvaga.

Selliste klassikaliste aktuste kõrval on koolides veel hulk üritusi, mis lustakamast lustakamad. Ma ei hakka siinkohal nimetama kalendris olevaid rahvuslikke tähtpäevi, mida enamik koole ka tähistab. Lisaks spordi- ja naljapäevad, sõbra- ja kübarapäevad. Igas koolis oma traditsioonid.

Akadeemilisuse vajadus
Akadeemilisel aktusel laulabki koolilaps hümni, mida on eelnevalt muusikatundides õppinud. Siin harjutavad noorkotkad ja kodutütred lipukandmist. Noor inimene õpib teisi inimesi ja kõnesid kuulama. Aktusel esineb laulude-tantsudega päris palju õpilasi.

Vahel on vaikselt istumine tõepoolest raske, sest paljud lapsed on üsna püsimatud ega ole harjunud ka kodus kedagi kuulama. Algklasside õpilastele kor­raldatakse lü­hemad aktused.

Kas selline laps on ikka väga arukas, kes kritiseerib koolijuhte, kui need enne aktust n-ö moraali loevad ehk õpetussõnu jagavad, kuidas külaliste ees käituda. See on täiesti normaalne koolielu osa. Ega siis laps kogu aeg lärmama pea! Distsipliin on vajalik selleks, et inimene end turvaliselt tunneks.

Muidugi, teismeliste seas tuleb kõike ette, kuid täiskasvanute kohus ongi noorele inimesele asju selgitada. Minule tuleb meelde ühe tõesti aruka koolipoisi ütlus, et kui neil külalised on, siis nad vennaga kõhutuult küll ei tohi lasta.

Ja veel - ega elu ei ole ainult üks tants ja trall ning palagan, laps peabki õppima teatud situatsioonides tõsiselt käituma.

Miski on püha
Kuidas kasvab distsipliin seest väljapoole, kui last pole eelnevalt õpetatud, temaga teatud tegevusi harjutatud?

Kas iseenesest? Hobusevarssa ja koerakutsikat õpetame/treenime ju ka. Miks üks inimeseloom peaks teistsugune olema?

Kui vahel antaksegi tõesti õpilastele küsimused kätte, mida külaliselt küsida, mis siis? Ikka parem kui lihtsalt vait olla! Eks selline küsimuste esitamine õpetab ka viisakalt suhtlema.

Eesti hümn ei kaota oma ilu ega ülevust, kui mõni laps selle peale plaksutab.

Üks Lehte Hain­salu luuletus ütleb, et miski peab olema pü­ha. Ka kirikus ei plaksutata, kui pole tegemist just kontserdiga. Kui lapsi viiakse jõulupü­ha­de aegu pühakotta, antakse tal­le ka siis eelnevalt selgitusi. Lap­si peavad kasvatama kõik - ko­du, kool, ja muide ka meedia!

Mis tähendab, et laps ei saa end vabalt tunda? Kas selleks kohaks peab tingimata olema aktus? Tuleb meelde üks film, kus ema seisab oma teismelise pojaga kassajärjekorras ning poiss toksib eesseisvat vanapapit jalaga. Vanahärra märkuse peale vastab ema, et laps elab ennast välja. Seepeale võtab vanahärra ostukorvist paki keefirit, kallab poisile pähe ning sõnab, et nii elab tema ennast välja. Õpetlik, eks ole!

On ajakirjanikke, kes käivad samuti lõhkiste-lohmakate teksadega ja nätsu närides mõnel pidulikul sündmusel - ega siis nii pea kõik käituma!

Kombed ennekõike
Surmavaks hoobiks saaks hariduselule hoopis asjaolu, kui ka kool enam kasvatustööga ei tegeleks. Minule näiteks ei meeldi, et noor inimene käitub minuga nagu soe laialivalguv sült, kel käed küünarnukkideni püksitaskus ja ruumis mütsilotu peas.

Selgitan noorele inimesele, et tema on džentelmen ja mina daam. Ja uskuge, lapsed teavad täpselt, kuidas kellega käituda.

Mul on olnud vahetusõpilasi, kes on meie koolide aktuseid ja muid üritusi suuril silmil imetlenud ja imestanud, et meil tantsitakse veel rahvatantsu ja lauldakse koorides.

Härra Ervald nimetab koolijuhte harimatuteks. Kuulge, see on juba avalik solvamine! Minule meeldiks väga, kui kohe täna toodaks kooli igasuguseid haritud mehi, kes on igati kõigile eeskujuks ning viitsivad õpilastega mitte ainult õppetunni ajal, vaid ka pärast koolitööd, vahel ka nädalavahetusel tegelda. Mullegi meeldiks, kui pakutaks uusi ideid, kuidas korraldada klassikalist aktust.

Koolijuhid ja õpetajad ei käi mitte iga viie aasta tagant koolitusel, vaid juhtub, et ka viie nädala või kuu tagant, sest muidu ei tuleks enam oma tööga toime.

Eesti riigi sünnipäeva tähistamine toob koolis kaasa tegelikult päris palju positiivset: tegeldakse isamaalise kasvatustööga - ja samas on õpilastel lühendatud koolipäev!

Lõpetuseks veel mõte Senecalt: "Kõigepealt õpi häid elukombeid ja alles hiljem tarkust, sest ilma esimeseta on raske õppida viimast."