Ma ei tahtnud kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minna. Tahtsin teistsuguseid kogemusi. Soovisin rännata, huvitavaid inimesi kohata, mõne keele selgeks õppida ja elada hoopis erinevas keskkonnas, et vaadata, mis minuga siis juhtuma hakkab. Kohe, kui teada sain, kui rahaliselt soodne Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (edaspidi EVT) läbimine noortele on, oli kindel, et pärast kooli lõppu ma selle otsejoones ette võtan.
Oleksin võinud minna ükskõik mis riiki, aga teadsin, et pean minema Venemaale. Ma ei tahtnud enam arvata, mis Venemaa on, vaid ise kogeda. Samuti oli mul palju vene sõpru ja tuttavaid ning mulle tundus, et nad on kuidagi õnnelikumad ja neis on mingi salapära – tahtsin selle kohta rohkem teada saada.
Hakkasin otsima projekti, kuhu vabatahtlikuks minna. Leidsin, et Nižni Novgorodis asub kurtide kool, kuhu aastakümneid tagasi rajas üks vene perekond teatri Piano. Vaatasin internetist nende videoid, lugesin artikleid ja paistis, et see, mis seal teatris sünnib, on ime. (Ja täpselt nii see ka on.) Tahtsin oma silmaga näha, kuidas imed sünnivad. Nii väike minu panus Venemaa-unistusse jõudmiseks oligi, et tegin ära kolm valikut: hakkan EVT vabatahtlikuks, tahan kolida Venemaale ja töötada Piano teatris. Pärast seda tuli saata vaid kaks kirja ja peagi oli mind aitama nõustunud organisatsioon kirjutanud valmis projekti ja saanud raha. Minul jäi üle vaid seiklus ette võtta ja lennukisse astuda.
Kuigi enne minekut võib tunduda, et töö saab tulevases elus kõige olulisemaks komponendiks, avastatakse kohale jõudes tihti, et see pole sugugi tõsi. Tähtsuselt moodustas töö võib-olla kakskümmend protsenti kõigest. See oli miski, mida võis teha, et kogu muu vabatahtliku eluga kaasas käiv ilu vähekenegi välja teenida.
Palju olulisemaks muutusid hoopis inimesed – peamiselt teised vabatahtlikud – ja meie ühised seiklused. Nižni Novgorodis oli peale minu veel umbes kakskümmend vabatahtlikku üle kogu Euroopa ja mujaltki – osaga neist elasin koos, mõnedest said mu parimad sõbrad. Kui noored on tulnud määratud ajaks teise riiki tegelema niisuguse imeliku asjaga kui vabatahtlikkus, siis võib peaaegu kindel olla, et vähemalt enamik neist on vägagi avatud hullumeelsetele seiklustele, kogemustele ja teistele inimestele.
Ilmselt rohkem kui venelaste kohta õppisingi ma midagi pigem kõiksuguste teiste rahvuste kohta. Ma sain koos elada hullu poisiga Sitsiiliast, naiste ja ärisuhete jahil oleva Türgi mehega, liigviisaka, -tööka ja -puhta Hiina poisiga, kümmet keelt rääkiva ja kõigi tüdrukute südameid murdva prantslasega ning veel mitme teise inimesega mitmest teisest riigist. Ma ei kujuta enam ettegi, mis tunne on koos elada kellegagi, kes on pärit minuga samast kultuurist ja rahvusest – kas see oleks niisama põnev?
Üks vägevamaid asju EVT juures on see, et pääsetakse ligi paikadele ja inimestele, kelleni jõudmine muidu kuigi tõenäoline poleks. Eelkõige toimub see vabatahtliku töökohas. Kuigi olin elus vaid korra varem kurtidega kokku puutunud, said minu igapäevasteks mängukaaslasteks õnnelikud ja energilised 10aastased kurdid poisid, peamiseks töökaaslaseks aga kurt naine. Ma ei osanud – ega oska ka nüüd – viipekeelt, aga sellest hoolimata tuli leida viis, kuidas suhelda, mängida ja koos töötada. Tegelikult olin mina nende seas kurt – nemad said ju üksteisest aru. Pidin end selgeks tegema kätega vehkides, õpitud sõrmendtähestiku tähtedest sõnu moodustades, nägusid tehes, lumele kirjutades – see oli väga eriline kogemus.
Õppisin seal koolis keelt kasutamata suhtlema, mängima, lapitekke õmblema ja nägin, kuidas üks vene teatriperekond on ühest tavalisest kurtide koolist teinud imedemaa ja andnud lastele erakordsed arenemisvõimalused. Sattusin ka teistesse projektidesse. Näiteks aitasin lastekodulastele festivali korraldada, õpetasin kuu aega mitmes laagris vene noortele inglise keelt, käisin vähihaiglas lastega mängimas ja psühhiaatriakliinikus patsientidega tantsimas.
Kuigi kõik vabatahtlikud töötasid tavaliselt viis päeva nädalas, polnud kellelgi kunagi probleeme töölt vabaks saamisega, et mööda Venemaad reisida. Viimased viis nädalat veetsingi kahe sõbraga tuhandeid kilomeetreid mööda Siberit hääletades. Kuulsime seal juhuslikult setu külast ja leidsime sellegi üles. Setu vanatädid lobisesid keset Siberit rõõmsalt setu keeles ja andsid meile vägeva privaatkontserdi.
Üks toredaim plusspunkt vabatahtlikuks olemise juures on muidugi ka see, et õpitakse selgeks uus keel – vähem või rohkem. Üheksaks kuuks sai minu põhikeeleks vene keel, mida ma minnes vaevu oskasin, aga mida kohe esimestel päevadel kasutada tuli. Õnneks sattusin alati koos elama inimestega, kes tahtsid vene keele selgeks saada, seetõttu hülgasimegi kõigil suus oleva inglise keele ja rääkisime nappidele oskustele vaatamata just vene keeles.
Meil olid ka keeletunnid, aga neist väljaspool enamik vabatahtlikke spetsiaalselt keelt ei õppinud. Kõik lasid sellel ise ligi tulla ja 75% juhtudest nii ka juhtus. Samas mõned, kes tõesti spetsiaalselt õppimisega tegelesid, rääkisid lõpuks vene keelt vaat et soravalt.
Ma ootasin oma üheksast kuust imet, aga lõpuks oli kõik veel miljon korda parem. Tundsin end Venemaal täiesti koduselt – karjuvad poemüüjad, ümarad romantilised bussikesed, mis vasakult ja paremalt üksteisest mööda kimavad, kümme korda päevas tee joomine ja küpsiste söömine, mitmepäevased rongisõidud ja vagunielu ... Minu jaoks vaimustav ja üllatav maa.
Üheksa kuu jooksul juhtusid minuga asjad, mida ma kunagi oodata poleks osanud. Olin pidevalt väga õnnelik. Sain endale mitu ääretult lähedast sõpra ja väga palju puudutavaid tutvusi. Sain lõpuks aru, mida ülikoolis õppida tahan. Hakkasin vene keelt rääkima. Sain palju julgemaks. Mu üheksa kuud Venemaal oli täiuslik aeg. Igal Eestis elaval noorel on võimalus sama läbi teha peaaegu ükskõik mis riigis – oleks suur viga võimalus kasutamata jätta.