Mait Jooritsa põlev lipp

Loova inimese otsivat olemust edastas näitleja tundlikult Tuglasena lavastuses “Noor Eesti”, kus viimistles oma tegelaskuju sisemaailma üha täpsemaks, esitas värvikalt unistustes ja kujutelmades elamist, kirjaniku iluigatsust, rahutust, enesekesksust ja üksildust. Samu toone kohtab Ristikivigi rollis, aga Jooritsa Karp/Kaalu/Karl on lapseohtu, sestap mürgeldajana muserdamata.

Elu näinud pagulaskirjaniku Ristikivi toob vaatajaile lähedale seesmiselt leegitsevalt, aga väliselt tugevasti vaoshoitult Sulev Teppart, ehitades sel moel silla kirjaniku teosteilmast noorpõlveradadele. Kuidas saab Kaalust-poisikesest Karl-härra, ei mahu lavale, aga Jooritsast ja Teppartist aimub ühisosa. Nende vedada on lavastuse luulelisus, mida ümberringi tasakaalustamas kohati argine rahvalikkus.

Üks ääretult sõnatundlik vaataja heitis Loone Otsa tekstile ette, et elulooline aines ja väljamõeldu pole eristatavad, et Ots pole teinud ühest valikut, kummas võtmes Ristikivi elu käsitella. Ma ei oska seda ette heita. Eluski on see päris ning too kujutletu nõnda tihedalt põimitud, et ühest piiri tõmmata ei või. Kirjaniku elus, mida “Karl Ristikivi põlev lipp” uurib, oli piirjoon küllap veel hapram.

Kujutelmade ja päriselu kokkusaamised ja lahknemised, ahistavast tegelikkusest äraihkamine, unistuste linna tõeluseks uskumine on Jooritsa rollide korduvteemaks. Nii jääb ka “Karl Ristikivi põlevast lipust” painama, mis ja kes on päris. Pagulaskirjanik kujunemisea võtmesündmusi meenutamas? Jeruusalemma kuningas Konradin sõjaretkele suundumas? Vallaslaps Karp Ristikivi, kutsutud Kaaluks, heidikuelu kõrvale heitmas? Joorits jätab võimaluse, et Kaalu unistuste täitumine, külapoistega sõbrunemine ja rüütlimängud, mõisapreili juures vaimukõrgustesse tõus ja viimaks linnakooli pääsemine on kõik üksnes ettekujutus, ühe talupoisi unistusilm, kui vägivaldne elu on tema silmavaate pea peale pööranud.

Siin on võti tegelase tuumani. Kirjanik teeb oma unistused takistuste kiuste teoks. Paberil. Ja paberil elamine võib olla õnn ja õnnetus. Aga sealgi tegutsemine on tegu, on enam kui vaatlemine. Päriselus jääb see kirjanikuks sirguja vaatlejaks ka siis, kui vaadeldav, olgu lambatapp või vägistamine, talle iiveldamaajavalt vastuvõetamatu on.

Kaalu tee ja töö on väljamurdmine saatuse etteantud oludest, vallaslapsena kuningaks (või vähemasti kirjanikuks) saamine. Enesetõestamine – enese ja tõe kooskõla leidmine – sule ja mõõgaga.

Tekstis toonitet isata kasvamine joonistab välja pidetuse. Kas ikkagi püsima jäämine, kinnitumine jääva, mitte kaduva külge ongi kaalukeeleks, mis Karli pagulasena ellu ja looma jättis? Joorits juhatab vihjamisi kätte suure kirjaniku kuningliku tee.

Teine või esimene, mis Mait Jooritsa pärisrollidele tunnuline, kujutlusilmade teemaga haakuvana, on erk (sala)suhe Jumalaga, kohtumine millegi-kellegi Pühaga. Või koguni ise selle Püha maapealseks/hingeilmseks kehastuseks olemine. Ilmutumine või ilmutuse vastuvõtmine. Ristikivi ellu on Loone Ots need võimalused sisse kirjutanud: Kaalu tajub end jumalapojana, kohtub Püha Siena Katariinaga (Pirjo Levandi). Joorits mõistab jumalikkuse siingi inimlikuks mängida selle ülevat loomust pisendamata ja õõnsaid tüüpvõtteid kasutamata.

Ehkki Mait Jooritsa rollis siravad igavikupaiste ja rüütellikkus, on Kaalu eeskätt ikka ehe poisike, ilmub pea iga kord ummisjalu silgates, veiderdab ja vigurdab, kargab ja kenitleb. Konradin von Hohenstaufeni sõjakäigu jutustaminegi algab mu meelest esialgu edvistava etteastena ema (Terje Pennie) ees, mitte kutsumusest tingituna. Aga lugu, mida Kaalu loob, haarab ta nõnda, et edevus ununeb, lugu hakkab Kaalut juhtima ja kasvatama, mõtteid antakse talle tormaka kiirusega, mis ühendab ümbritseva terviklikuks mänguks.

Mait Jooritsale on vist omane keskendada tähelepanu igal lavahetkel ainsale väga selgele pisiasjale, samas rutuliselt ümber lülitudes, huvisuunda muutes. Eks seda tee kõik näitlejad, näikse vaid, et Jooritsa tähelepanupunktide rida on erakordselt määratletav. Ka siis, kui ta tegelane segaduses on – magusat arusaamatuse mängimise võimalust kasutab näitleja alati ära –, on loetav, millise lahenduse kaalumisega ta parasjagu tegeleb. Ja tihti haarab ta tegelaskujude tähelepanu kujutluses virvendav.

Joorits julgeb oma tegelase otsinguid ka naljavalda pöörata, rolli olemusest lahti laskmata. Avatult ja kärmelt kohandub ta ümbruse ja partneritega. Aeg-ajalt ehk liigagi kiirelt, tundub, et esineb hetki, kus kohandumine on valmis enne, kui selleks mõjutus antakse.

Näitleja mängurütm johtub paindlikult vastasmängijast, ent ei mineta isikupära. Tähtsaima tagaplaani moodustavad Kaalule teda kujundavad naised. Ema Liisu, kelle sooja asjalikkusesse põimib Terje Pennie rõõmujoovastushetki, on maalähedasem kui tädi Ann Kiiri Tamme salapära hoidvas kehastuses. Et Ann tahab oma hingeüksindust leevendada iseendale piltpostkaarte ostes, et tal pliiats alati kõrva tagant võtta on, et sellest pliiatsist voolab ootamatult lennukaid kujundeid, annab märku Kaalu ja tädi üllatavast ühtekuulumisest, mille Joorits ja Tamm salamahti enesestmõistetavaks teevad. Merilin Kirbits mängib Katana suureks väikese, luuletajuta inimese elukäigu päästmatu kurbloolisuse, pelgamata vahvaid naljakaid liialdusi.

Kõik nad peegeldavad Kaalut isemoodi, aga olulisim partner on mõisapreili Leontine von Hoeningen-Huene – Pirjo Levandi. Ajaloost ja olustikust tähtsam on kohtumise mõju. Kokkupuude sinist kleiti kandva luuletundliku iluotsijaga, keda vaevab, et inimesed kunsti ei hinda ega mõista, saab vist tähtsaimaks teguriks kirjanikuks kujunemise teel. Mõisapreili ja Kaalu viimane dialoog on lavastuse kõige hõrgum, tundlikum ja sinisem stseen, Joorits mõistab siin peene partneritunnetusega oma naispartneri suurde plaani tuua.

Aga armastus? Kuulub kirjanikuks kulgeja arm maisele või vaimsele naisele, trampivale Katale või lendlevale Leontinele? Rahvuslikke vastuolusid ületav ühiskeel mõisapreiliga lahustub, kui Kaalu ja Kata ühte heidavad. Võib Katast kunagi saada Püha Katariina – või vastupidi? Pirjo Levandi, kes ilmunud nii Siena Katariina kui mõisapreilina, kroonib lõpuks oma kirjanikku andunud lugejanna Agnes Rohumaana. Kata ulatatud lillepärg Karliks saavale Kaalule enam pähe ei mahu. Kumb on ehedam? Kelle armastust kirjanik vajab? Kas Kata roosipärg (?!) jääb Ristikivi kaitsma, kas kaugeneval kirjanikul säilib koht karjatüdruku palveis?

Pivarootsis Juurika talu õuel on Kaalu teeleasumise loole taustaks tasahilju looja minev õhtupäike ja kahvatu poolkuu, sini-sinine taevakumm ja sinna kõrguv kuusepuu, kadakane karjamaa ja kauge meri, suitsev kodukorsten ja kutsuv külakiik.  Mänguplats, kirjamehe kodutanum, on küllap näitleja tõetunnet teritav. Ses mängus on leitud täpne tasakaal: kohavaim ei kaota lavalist tõstetust. Ja kõnekaid märke ilmub igasuguseid: Joorits osutab, et ülelendavate lennukite aurujoad veavad etenduse ajal taevasse, otse mänguplatsi kohale risti.

Lõpplahenduse kipitavast ülevusest, sinise lipuga kuninga aega seiskavast tõusust saab lahtisem rõõm kummardades. Näitleja tõmbab tegelaskujule joone alla, väljub rollist ulja hõikega “Elagu Eesti!”. Täpipealt sarnase hüüumärgiga on päädinud “Noore Eesti” Tuglas. Ons see rõõm sünnimaa suveõhtus mängimisest või ülevoolav isamaa-armastusepuhang või südamlik tänu suuri kirjanikke kandnud maakamarale? Saalis jääb küsimärk hüüatuse kohale püsima, sest nii Tuglase kui Ristikivi mängis Joorits enam laiahaardeliseks loojaks ja siseilmseks inimnähtuseks riikideüleses suurvaimude ilmas kui eestluse kandjaks.

Tegelikult on “Karl Ristikivi põlev lipp” ju kõigest jupike Mait Jooritsa näitlejaraamatust. Eks aeg anna arutust, kas tegu on lause, lõigu, lehekülje, peatüki või luulekeelse lipukirjaga järgnevale. Ilmselge ju, et raamat kasvab.

“Karl Ristikivi põlev lipp”

Autor Loone Ots.
Lavastaja Raivo Trass.
Kunstnik Jaak Vaus.
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt.
Karl ehk Kaalu Ristikivi ja Jeruusalemma kuningas Konradin von Hohenstaufen – Mait Joorits.
Teistes osades: Merilin Kirbits, Sulev Teppart, Terje Pennie, Kiiri Tamm, Eduard Salmistu, Pirjo Levandi, Kristjan Sarv, Maarius Pärn, Veljo Reinik, Kaarel Targo, Ann Meriste-White, Teele Meriste.