Uue sõiduriista lõhn on miski, mis paljude autoomanike ja tehnikahuviliste meelest on just see, mis tuliuuele masinale erilise võlu annab. Selle paremaks mõistmiseks tuleb astuda üles Rakvere teatri vastse sõiduriista kultuurist veel kulumata trepist.
Teatri bussijuht Tõnu Tammjärv on seda ametit pidanud juba piisavalt, et uue sõiduriista üle rõõmu tunda ning nentida, et ratastel teatri jaoks, nagu Rakvere teater seda on, tähendab korralik ja vastupidav buss väga palju. Kui temal endal läheb sügisest käima 15. hooaeg teatri teenistuses, siis eelmine buss teenis sellest ajast kõigest kaks aastat vähem. Kuigi pealtnäha on ka vana masin täitsa tipp-topp, ei usalda kogenud roolikeeraja sellega pikkadele sõitudele enam minna. Lisaks laskvat katus korralikult läbi.
“Bussi tehniline külg on visuaalsest tähtsam,” kinnitas bussijuht ning tõdes, et tegelikult on veel vara midagi rääkida ja lõpliku hinnangu saab sõidukile anda alles pärast talve – kui see kogu hooaja vastu on pidanud. “Uus buss on vanast pikem, sellega tekib linnaveol probleeme. Rakvere ringteedega tuleb ehk toime, aga näiteks Viljandis on üks väike ring, mis nüüd ilmselt ära jääb. Sõite peab rohkem planeerima. Eesti on selle bussi jaoks vist liiga väike,” muigas Tammjärv.
Aga mis saab vanast, kultuuriinimesi vapralt teeninud sõiduriistast? “Läheb utiliseerimisele,” kõlas Tõnu Tammjärve ühene vastus. Selline tingimus olevat suisa hankel juures olnud, et kui uus buss käes, tuleb sellega ka sõita.
Lisaks suurele bussile on Rakvere teatri teenistuses pisem roheline sõiduk, mida tarvitatakse siis, kui väljasõidule läheb vähem kui kümme inimest. “Selleks, et suur buss välja läheks, on kirjutamata seadus: kui on rohkem kui kümme inimest. Suures bussis on avarust, on võimalik istmed alla lasta ja väsimust puhata.” Mõnusate nahkpeatugedega istmeid saab tõepoolest nihutada ühele ja teisele poole ning peaaegu lamavasse asendisse lasta – pärast pikka ja väsitavat teatritegemist on see just sobilik, et koduteel pisut puhata.
Ühe hooajaga sõidab buss umbes 35000 km, mis bussijuhi sõnul ei ole iseenesest palju, kuid võrreldes teiste teatritega on siiski märkimisväärne. “Väljasõitude arv püsib enam-vähem stabiilsena. Kui on lähemad otsad, tehakse päevas ka mitu sõitu. Muidugi, Vanemuine sõidab samuti palju,” lisas Tammjärv.
Kõige kaugemad otsad, mis kogenud bussiroolija teatrirahvaga ette võtnud, on ekskursioonid Turu saartele, Lätti paar korda ja Eurovisionile. “Uue bussiga on muidugi julgem sõita, peab vastu ja ära ei sure, kuid kindlalt saab seda ikkagi kevadel öelda, praegu ei hakka ennustama kohvipaksu ega millegi pealt,” ei taha bussijuht liigse hooplemisega kurja karja kutsuda.
Väljasõidu ajal peab bussijuht üldiselt ise vaatama, kuidas oma aega sisustada. Kuigi kõik teatritükid on nähtud, jäävat sageli aega ka niisama ootamiseks, sest palju siis ikka jõuab üht lavastust vaatamas käia. Küsimusele, kas teatri bussijuht on teiste ametivendadega võrreldes kultuursem, vastab Tammjärv muiates, et eks saab ikka vaadatud teise pilguga – vahel läheb midagi nihu, mõnes kohas liiguvad aksid seal, kus poleks vaja, ja muud sellist.
Üks on aga kindel – elektroonikat on uues bussis tunduvalt rohkem: on kaks raadiot: põhi- ja salongiraadio, tagurdamise kaamera, et keskmise ukse juures käivat liikumist näeks. Lisaks on ka turvavööd, mis tuleb sõitjatel alati kinnitada. “Uued nõuded,” on selgitus lihtne.
Kütusekulu peaks vana bussiga võrreldes olema väiksem, sest uuem tehnika on üldjuhul ökonoomsem. Mootor on bussijuhi sõnul aga võimsam, ka kaalub buss vanast kõvasti rohkem – kaaluvahe tervelt kaksteist tonni.
Bussi elektroonilistest imevidinatest ei pea selle juht end siiski ise läbi närima – kiirkoolitusest ja eestikeelsest manuaalist leiab abi, lisaks on internetiühendus sees. Kuid tehniline taip peab bussijuhil olema, selleta toime ei tule, sest alati võib tulla ette pisemaid hädasid, mille bussijuht ise kõrvaldada saab. Milline peab olema teatri bussijuht? “Eks rahulik peab olema,” jääb Tammjärv esialgu tagasihoidlikuks, kuid lisab siis, et kuigi rikkaks selle ametiga ei saa, on töö päris rutiiniks muutumine siiski suhteliselt ebatõenäoline.
Põnevatest seikadest meenub Tõnule üks kord, kui vana bussiga teele jäädi. “Olin bussis küll üksinda ning mootor ütles üles. Õnneks mitte väga kaugel, Kiltsis. Kunagi oli meil ka üks vana mersu, see jättis samuti teele, oli kartus, et ei jõua etendusele. Põlva külje all Intsikurmus oli suveetendus, siis pidi asendusbussi järele kutsuma ning etenduse algus hilineski veidi.”
Tõesti, väljasõidule minnes peab plaan B alati varuks olema. Sellega tegelevat bussijuhi sõnul grupijuht, omakeskis paanikaosakonna juht, kelle ülesandeks on võimalike probleemide ennetus ning kes haarab hädaolukorras ohjad enda kätte. Hädaolukorras tegutsemine on teatrirahval alati operatiivne ning välja minnakse piisava varuga, et vähemalt tund-poolteist enne etenduse algust kohal olla. See sõltuvat üsna palju ka sellest, kui põhjalikku grimmi ja muud ettevalmistust vajavad etenduse tarbeks näitlejad.
Kui etenduse aeg on bussijuhile puhkuseks, siis sõidu ajal võivad bussisviibijad teha seda, mida hing ihaldab. “Üldiselt magatakse ja mängitakse kaarte, need ajad, kui bussis pidu peeti, on pigem möödas.”
Buss on mugavaks ajaveetmiseks igati sobilik. Lisaks mõnusatele istmetele leidub seal terve pisike kööginurk, kuvarid filmide vaatamiseks ning muidugi tualettruum. Just nimelt – tualett, sest avar ja puhas käimla ei anna võimalust end kuidagi kehvemalt nimetada. Silma järgi näikse selles isegi nii palju ruumi olevat, et pikemad mehed seal rahumeeli jalgu sirutada võivad ega pea istumise ajaks ust lahti jätma.
Kuigi WC on ilus, on bussijuht Tõnu siiski rahul siis, kui seda pigem ei tarvitata. Naljatledes tõi ta selle põhjuseks, miks muidu nii muhedas bussis kohvi ei serveerita. “Ega ma mingi köögikata ei ole. Ja pärast käivad kõik veel kempsu vahet, seda ei ole tarvis.”
Pikki tunde ja mitmekümneid kilomeetreid bussiroolis veetmine on Tõnu Tammjärve igapäevatöö, kuid lisaks sellele tuleb teha ju isiklikke sõite, vabal ajal. Staažikat roolikuningat aga sõidutüdimus ei kimbuta. “Eestimaa on ikka väike, kolm tundi ja oledki riigi teises otsas,” toob ta põhjused välja.
Siiani on uus ja puhas sõiduriist peamiselt teatri parklas seisnud, sest uus hooaeg ei ole veel alanud ning kaugemad sõidud alles tulevikumuusika. “Esimesed sõidud tehaksegi kohe septembris, sel ajal on minek Saaremaale.”
Kuid nagu mistahes sõiduki juhi, nii on ka teatri bussijuhi esmaseks ülesandeks püsida graafikus. Erinevuseks aga see, et reisijaiks on seltskond kultuuriinimesi, kel tiheda keskustelu käigus ajataju kaduda võib. Küsimusele, kas näitlejad on ka täpsed, pidas Tõnu vastates pisikese pausi, kuid teatas siis, et on ikka – mida vanemad, seda punktuaalsemad.
“Mina olen alati öelnud: ega Moskva rong ei oota – uksed lähevad kinni ja tuleb ise järele tulla, kuidas tahad.”