Saared on eestlastele südamelähedased vaba aja veetmise kohad olnud juba aastaid, kui vaadata kas või jaanipäevaaegset tungi Saaremaale ja Hiiumaale. Siseturistid on avastanud enda jaoks ka põhjarannikult sobiliku saare Mohni näol.
Juhtkiri: Tuulte pöörises Mohni
7. september 2012, 07:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahemaa rahvusparki jääv Mohni saar on unikaalne looduse poolest, samas on see huvilistele kergesti kättesaadav, sest asub Viinistust vaid viie kilomeetri kaugusel. Paate sigineb meie mereäärsesse piirkonda üha enam ja see on ka normaalne, kuid mida rohkem inimene saartel liigub, seda rohkem tuleb probleeme. Et neid ära hoida, peaks kehtestama reeglid. Kuid reeglitest üksi on vähe, kui nende täitmist ei kontrollita. Ja kontrollimisestki on vähe, kui kontrollijal puuduvad vahendid või tugi.
Selge on, et iga inimene peab saama käia omal maal, olgu selleks või Mohni saare suurune maalapp. Ometi ei suuda igaüks oma maast lugu pidada, kui kuulda probleemidest, mida külastajad tekitavad, näiteks mahajäetud prügi või lihtsalt lagastamine.
On suur õnn, et Viinistusse tuli aastate eest oma juurte juurde Jaan Manitski, kes omandas oksjonil Mohni saare majakavahi krundi ning võttis seeläbi enda kanda kogu saarel silma peal hoidmise. Jääb vaid ette kujutada, mis valitseks seal siis, kui majakavahihoonetel peremees puuduks. Põhiliselt on saarevahi ülesandeks hoida silm peal vaid Manitskile kuuluval maa-alal, kuid heast tahtest vaatab ja korrastab ta ka ülejäänud saart. Paraku on saarekülalised, keda saarevaht korrale kutsuma läheb, enamasti ülbed ja saadavad saarevahi lihtsalt pikalt.
Teisalt on kummastav ka loodusinimeste (loe: rahvuspark, RMK) suhtumine. Korduvalt on asjade parendamiseks tehtud neile ettepanekuid. Kui saarevaht soovib metsa näiteks tuulemurrust puhastada, siis selleks luba ei anta, kõik peab jääma nii, nagu on ehk mädanema. Samas levivad seal üraskid ning muud kahjurid ja haigused teistele puudele. Nii pole mõne aasta pärast võib-olla saare metsast enam midagi järel.
Või haruldased samblikud, mida saarel kaitstakse ning millele peale astuda ei tohi. Ometi olevat saarel käinud Tartu ülikooli botaanikud öelnud, et ükski samblik ei uuene, kui seda katki ei astuta. Muidugi ei tohiks sinna korraga sadu inimesi lubada.
Rohkem on vaja koostööd ja konkreetseid tegusid, siis on kõigil parem.