Möödunud neljapäeva hilisõhtul viidi juba varem kahtlust tekitanud kaatril minema Mohni saare paadikuurist varastatud paadimootor, kütusepaak, peaaegu 30 liitrit kütust ning aiakäru. Kuid see ei ole ainus probleem, mis Mohni saarevahile Mati Maasillale peavalu põhjustab.
Kuigi vargusega tekitati kahju ligi 1500 eurot ning Maasild kurvastab, sest tema elu saarel sõltub paadist, on mehe murekoorem suurem.
Ametlikult on Maasilla ülesandeks hoida silm peal Mohni saarest 4,5 hektari suurusel maa-alal, mille jaoks ta sinna on palgatud. Aga heast südamest hoolitseb ta kogu saare eest, millel suurust 62,5 hektarit ja mis kuulub riigile. Hoolitsemise alla käib inimeste jälgimine, korralekutsumine, koristamine jne.
Rohkearvuline saarelkäimine ongi põhihäda, mis probleeme kaasa toob. Põhimõtteliselt tohib saarel korraga viibida 20 inimest. Maasilla sõnul käis sel suvel seal keskmiselt 160 inimest päevas. Saarel on kuus lõugast, mille kaudu on võimalik randuda, infotahvleid aga kaks, needki lagunemas. Inimesel ei olegi võimalik saare kohta infot leida, ja kui tegemist on eestlasega, siis saarevahi hinnangul tavaliselt infot otsima ei tuldagi.
“Kõik välismaalased, kes siin käinud, on mind üles leidnud. Ja selle suve jooksul oli kaks juhust, kui eestlased mind üles otsisid. Meie rahvas arvab, et kui tuleb saarele, on kõik lubatud,” võrdles Maasild külastajaid.
Suure hulga inimeste tõttu algavad ka probleemid. Esmalt prügi, mida külalised endaga mandrile tagasi ei vii. Jaan Manitski, kes selle loo kontekstis avaldas arvamust kui tavakodanik, tõi välja, et saarevaht, kes prahti kokku korjanud, võinuks suure, 12 inimest mahutava paadi prügikotte täis laadida ning neid oleks saarele veelgi jäänud. Ka rannakoristus on reguleerimata, saart koristatakse niipalju, kui Maasild koos abikaasaga jõuab.
Esimene asi, mis saarel maabudes püsti pannakse, on lõke. Tegelikult ei ole Mohnil üldse lubatud tuld teha, nagu paljudes teisteski RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus) hallatavates paikades, kuid tehakse ikka. Enamasti siiski mõistlikkuse piirides, vee lähedal, kivide vahel.
“Aga jaanipäeva paiku jõudis üks seltskond kaheksa korda erinevasse kohta tule läita. Mulle helistati, et keegi teeb kuiva männimetsa all tuld. Käisin, ütlesin, et pangu oma lõke mere äärde püsti. Tunni pärast helistati uuesti, et nad pole kaugemale läinud kui sada meetrit,” oli Maasild nõutu, lisades, et sageli saadetakse teda kohtadesse, kust ei oska tagasigi tulla, tal pole ka töötõendit ega midagi, mis sunniks korralekutsujat tõsiselt võtma.
Maasillal ja Manitskil oli pakkuda ka lahendusi, mis ei tohiks saare haldajatelt RMK-lt ja Lahemaa Rahvuspargilt suurt pingutust nõuda, kuigi ettepanekuid on tehtud korduvalt, kahjuks tulemusteta. Esmalt infotahvlite asendamine uutega, mis RMK-l on juba plaanis. Saarevaht aga sooviks, et neid rohkem tuleks, igasse lõukasse üks. Mohnil kasvavad ka haruldased samblikud, üle mille viiv laudtee on lagunemas, seegi peaks lähiajal korda saama.
Võib-olla vähendaks igal pool lõkke tegemist ka üks avalik lõkkekoht. Ning saarele tulijad oleks kergemini jälgitavad, kui maabumiskohad reguleeritaks. Aitaksid näiteks videokaamerad, mille abil saaks ülevaate kätte. “Läbi metsa ju ei näe saare teist poolt,” märkis Maasild. Saarelkäimise kohta tõi Manitski Gotlandi näite, kus samuti üks saar looduskaitse all. “Kõik teavad, et kui tahad saart külastada, peab end registreerima ja kirja pannakse grupijuht, kes vastutab. Kõik teavad, mis eeskirjad seal kehtivad,” rääkis Manitski, et saarel käimise võiks siiski reguleerida.
Kui praegugi näiteks sukeldujad või koolirühmad saarele tulevad, antakse endast alati varem teada. “Samas ei saa spontaanselt tulijaid süüdistada, sest neil ei olegi seda infot kusagilt võtta,” sõnas Manitski.
Et koormus on saarel suur ja seda on keeruline reguleerida, nõustus ka keskkonnaameti Viru regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Maret Vildak. Tema sõnul on praegu kinnitamisel Lahemaa kaitsekorralduskava, mille alla jääb ka külastuskorraldus, kuhu saab veel ettepanekuid teha.
RMK loodushoiuosakonna Põhja-Eesti piirkonna juhataja Jaak Neljandik aga arvas, et Mohni külastatavus on teiste Lahemaa piirkondadega võrreldes väike ning probleem on ehk üle pingutatud. Asjaolule, et saarel tehakse lubamatult lõkkeid, vastas Neljandik, et lõket tehakse mujal isegi rohkem. “See on üldine probleem, ajaga läheb paremaks,” kinnitas juhataja.
Prügi suhes, mida Mohnile palju maha jäetakse, pidavat RMK-l olema Manitski kui maaomanikuga leping. Saarevaht ütles aga, et RMK lubas prügi ära vedada. “Teeme jõupingutusi, et prügi sealt ära viia, see on sinna aastatega kogunenud, kuid kõik sõltub ilmadest,” lausus Neljandik selle peale. Kokkuvõttes leiab ta, et Mohnil pole olukord hullem kui mujal ning seda ei saa Lahemaa üldisest kontekstist välja tõmmata.
Selle kõige juures ei taha Maasild ja Manitski sugugi tüli üles kiskuda, vaid lihtsalt asjad korda saada. “Kõik ju teavad, mis viga on. Tuleks lihtsalt maha istuda, rääkida ja ära teha,” ütles Manitski.