Hingepüüdja stiilipäevik

Kes uurib keda, selles on küsimus. Tammsaare noorpõlvejutust lähtuvas lavastuses on uurimise all Vaariku talu perepoeg Priidik Laasik (Erni Kask), keda tema sõber, Rava talu perepoeg Otto Almar näinud kodust kaugel viibides nägemuses talu sulast maha löömas ja üles poomas.

Lavastusest lähtuvalt on uurimise all kogu matsirahvas, kelle tuimast vaikimisest on vaja tõde (ja hing) välja pigistada. Ka publiku uurimine pole välistatud.

Ervin Õunapuu kunstnikutöö – ruumi- ja detailimängud mustvalgusega, multifunktsionaalne liikuv laud, tegelaste hämarusse peitmine või detailiti punktvalgusse tõstmine, kiiskavate tanupitside lehvimine talurahva määrdunudhalluse taustal, suitsupahvakud – koos Arian Levini tähendusliku muusikalise kujundusega moodustavad nii tugeva lavakeskkonna, et sõnal ja näitlejal pole alati lihtne olla nendega samas võimsuses.

Laval liikuv härraste seltskond on väliselt suguluses Rakvere teatri vapimärgiliste kaduvikumeestega. (Kõrvalepõikena meenub, et moegurud on kuulutanud gootika selle sügise trendiks.)

Kriminaalasjaga tegelevat kohtu-uurijat, fanaatilist spiritisti-hingeotsijat Erich Kleigelsit (Eduard Salmistu) paelub loos eelkõige aspekt, et süü tõestamise korral leiaks hinge olemasolu tema meelest tõestust. Kokkuostetud hiirte, rottide ja lindude tapmiselt hinge leidmise nimel suundub uurija nüüd inimeste juurde, tohtimata neil küll füüsiliselt kaela kahekorra käänata.

Hercule Poirot’ maarahvalikul variandil uurija Kleigelsil ning vimmas ja vimmakalt materialismi rida ajaval doktor Steinmannil (Velvo Väli) jätkub vaidlust kauemaks ning alati ei naudi kuulajad mõttevahetust sama palju kui vaidlejad – see on juba Tammsaarest nii seatud. Keskeas mehed, kes poisikese ägedusega jahivad oma õigust kui tuult väljal, ei saaks justkui olla liiga tõsiselt võetavad, kui neist – uurijast ja arstist – ei sõltuks inimeste elu.

Toomas Hussari lavastuse tegelased on rohkem märgid kui inimesed, pigem uurimisobjektid kui subjektid. Tõejanu on muidugi aegadeülene, samavõrd kui muutumatu inimloomus, ehkki väliselt on tuima olekuga eestlased ehk sajandiga mõnevõrra tsiviliseerunud.

Sellel taustal mõjub Otto Almar (Mait Joorits) oma nägemusega kui saadik kahe maailma piirilt, kes on läkitatud pigem segadust kui selgust tooma, tõeotsingute sildi all kahtlusi levitama. Otto motiivide allhoovused jäävad kõrvale, oluliseks tõuseb tõe vastandliku kahetisuse teema. Näiva/oletusliku ja tegeliku vahekorda ei lasta teadlikult ühtegi selgust toovat kiirt. Tõekambri võtit hoiab kiivalt uurimisalune Priidik Laasik (Erni Kask). Kõigis pinnimistes emotsioonituse koorikusse sulgunud Laasik ei anna ühtegi niidiotsa, kas teda süütuks või süüdlaseks arvata. Ühe hingamist peatava tõevõimaluse hetke toovad ­autor, lavastaja ja näitlejad suurde plaani, kus Juuli (Anneli Rahkema) selle vastust kartes katkestab.

Anneli Rahkema seekordne peretütar on vähem kirglik kui Leena “Tuulte pöörises”, näitlejanna mängib neiu sisemise lõhestatuse nii nähtavaks, kui lavastuse stiil võimaldab. Märgilisuse raamides loovad Marin Mägi Rava talu perenaise Eeva Almarina ja Tarvo Sõmer peremehe Madis Almarina arhetüüpsete joontega rollid. Eili Neuhausi Teenijatüdruku õlul on lavastuse äraspidise huumori hetked, kummastavaim neist jääb kirvena õhku rippuma. Erk episood on Lauri Kaldoja kreisiülema abi ja süüdistaja kaksikrollis.

Kuna lavastuses on näitlejatel osatäitmisi nii talurahva kui sakstena, kooruvad siit huvitavad isiksustepaarid: Mait Jooritsa Otto Almar ja Kaitsja, Erni Kase Priidik ja Pastor, Tarvo Sõmeri Madis ja Kohtunik. Naiste tegelasduodes on intrigeerivust vähem.

Toomas Hussari lavastuse stiilses väljapeetuses on märgiline ka kavaleht, halli ja laialivalguva kirjaga väljalõige talupojakeelsest seitungist rõhutamas publiku kuuluvust talupoegade sekka. Olnuks see sama jõuliselt kontrastne kui lavakujundus, võinuks asetada vaataja neile sobimatusse härrasrahva positsiooni.

Härrasrahva jaoks, kes naudib lavastust raamivat pastoriproua hingestatud laulmist, on aga uurimine olnud mööduv episood, kus uurija Kleigelsile said osaks mõned petlikud (l)ootused.

Mis uurimise all selgub või selgumata jääb, millega “Uurimise all” köidab või ärritab, on lavastuse retseptsiooni põhjal väga individuaalne, isegi sama polaarne kui uurija Kleigelsi ja doktor Steinmanni seisukohad.

TEATER

Anton Hansen Tammsaare / Toomas Hussar “Uurimise all”.

Lavastaja Toomas Hussar.

Kunstnik Ervin Õunapuu.

Muusikaline kujundaja Arian Levin.

Osades Marin Mägi, Anneli Rahkema, Eili Neuhaus, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Lauri Kaldoja, Erni Kask,

Eduard Salmistu, Mait Joorits.

Esietendus 6. septembril 2012 Rakvere teatris.

Kommenteerivad

Eva Samolberg

Erinevalt paljudest lavastustest läksin antud tükki vaatama puhta lehena, olemata lugenud lavastusteksti või üldse – tegemata kodutööd.

Ja võiks öelda, et see oli vabastav ja mõnus – olla avatud sellele, mis lavalt paistab, ja võtta seda vastu. Eks jah, lavastuse morbiidsus nõuab kahtlemata vastavaid hingetoone, aga kui need on leitud ja side loodud, on mõnus teatrikogemus kindlustatud.

Kui Tammsaaret teha nagu mitte-Tammsaaret, siis ma ei tea, kui hea see oleks. Sest antud lavastuses oli alles jäänud gümnaasiumi kohustuslikus kirjanduses maitstud tammsaarelik must ja pime elukaemus, mis rõhutatud groteskiga omandas hoopis huumorivarjundi.

Ja tuleb tunnistada – midagi ei ole muutunud, eestlane on oma loomult jäänud samasuguseks. Lihtsalt elame nüüd pisut teistsuguses maailmas, aga rügame ikka tööd ega leia armastust. Sureme ära, aga armastust ei näegi, sest inimene peab ju tööd tegema ja silmad maas orjates võib armastuse otsa koperdada, aga ikka ei märka seda. Ei usu, et see kunagi üldse muutub.

Ja lõpuks – kui Rakvere teatri väikese saali lavast on tehtud black box, siis on see muhe kogemus omaette.

Eno Noorväli

Minu peaküsimus teatris käinud sõpradele-tuttavatele ja iseendale käib teatriime kohta. Kas sündis või mitte? Ei kipu teine sündima, mitte ei kipu. Kuid imed ei saagi ju kogu aeg sündida – mis imed need siis oleks. Sellestki on juba küll, kui saab öelda, et pole paha.

Paha ei ole ka Rakvere teatri lavastus “Uurimise all” tandemilt Toomas Hussar – Ervin Õunapuu, kes ülituntud maailma tumedasse poolde tungimise poolest. Seepärast pole imestada, et Tammsaare 1907. aastal ilmunud jutustus “Uurimisel” lavastada võetud. Sealse groteski mängisid näitlejad, eelkõige Eduard Salmistu uurija Kleigelsi ja Velvo Väli arst Steinmannina, välja lausa suurepäraselt, tublisti aitasid muidugi kaasa nauditav lava- ja muusikaline kujundus, rohkem pimedus kui valgus, grimm. Samuti keerasid vinti peale dramatiseerija tekstilisandused ja väljajätted. Näiteks laseb Tammsaare süüdistust esitaval prokuröril kõnelda: “Kõik teated näitavad kahtlemata selle peale, et Laasik ja Otto Almar enne viimase kroonuteenistusse minekut kõige sõbralikumas vahekorras olid ja nõnda ka lahkusid ...” Lavalt kõlab see “kõige sõbralikum vahekord” kuidagi teisiti, väga intrigeerivalt, nii et jätab tõlgendusruumi – teadagi millises suunas.

Mida aga lavastuses tundus nappivat, on psühholoogine sügavus – kannatused ja hingevärinad, -piinad. Ehk oli see ka taotluslik?

Aga aru ma ei saa, miks peab eesti talupoega mängides nii hirmsasti tadima, nagu tegi seda eelajaloolisel ajal Arvi Hallik Pärnu Endlas. Ja milleks nõnda palju lombakaid tähtjate inimeste seas?