Toomas Hussar teatris uurimise all

Lavastate Rakvere teatris Anton Hansen Tammsaare “Uurimise all”. Kas lugu on teie enda või teatri valik?
See on minu valik.

Miks just “Uurimise all”?
Kahel põhjusel. Esiteks see lugu on küllaltki tundmatu, seda mitte üksnes tavakodanikele, vaid ka kultuurile ja kunstile lähedal seisvatele inimestele. Tegu on Tammsaare noorpõlvelooga, mida on väga vähe kajastatud. 70ndatel tehti Endlas üks lavastus. See on hariv põhjus.
Teine põhjus on, et see lugu meeldib mulle.

Mis on seal niisugust, mis ajendas seda tänases päevas lavale tooma?
“Uurimise all” on ainulaadne lugu selles mõttes, et on natukene koomiline ja justkui põnevuslugu, samas ei ole klassikaline põnevuslugu. Kirjanduslooliselt on huvitav, et Tammsaare tegeleb seal esmakordselt tõe ja õiguse küsimusega.
Teame, et Tammsaare on hariduselt jurist. Siis ta hakkas juurat õppima. Niisugused õiguslikud küsimused on talle meeldinud. Kui minu ja Tammsaare puhul ühist leida, siis mind huvitavad ka lugudes just paradoksid, mitte õiged lahendused.
Miks seda tuua välja praegu ja miks ta peaks tänapäeval midagi ütlema, siis siin on niisugune nõks, et sihilikult püüan seda esitada küllaltki ajastutruult justkui muuseumitükki. Et see on sada aastat tagasi, vaadake, kuidas lollid inimesed siis asju ajasid. Kui tükk ära vaadata, siis loodan, et see tegelikult töötab. Peaks panema mõtlema, et need paradoksid ei ole kuhugi kadunud.

Kas lavastus “Uurimise all” on rohkem hinge või krimilugu?
Seal on mõlemat. On isegi hinge lugu väga otseses mõttes, kuna seal on kaks tegelast, kelle vahel vaidlus käib, kaks maailmanägemist – üks on materialistlik, teine spiritistlik, nendevaheline kemplemine. Mõrvalugu ongi asi, mida need kaks inimest uurivad, näeme, kuidas kahe erineva maailmavaatega võib kõiki asjaolusid hinnata.

Missugune on teie suhe Tammsaare loomingusse?
Mulle meeldib. Pean teda eesti parimaks kirjanikuks. Ma ei jõua ära imestada – räägin loost “Uurimise all” –, kui andekas see inimene on. See lugu on kirjutatud 22aastaselt. Kui järele mõtlen, missugune ma ise olin kahekümnekaheselt, siis ... ikka täielik idioot võrreldes Tammsaarega.

Mida ütlete teatritüki kohta selle tulevastele vaatajatele?
Kindlasti ei ole vaja karta Tammsaaret. Kunagi Nõukogude ajal on Tammsaarest loodud mingi raskemeelse kirjaniku kuvand. Et räägitakse raskest tööst ja talupoegadest ja hädadest. Nagu Juhan Viiding kunagi Nõukogude ajal liigitas teatrietendusi: väliskirjanduse klassika, tehase koosolekud ja kogu tõde eesti külast, mis on kohutavalt raskemeelne. Tahan väita, et asi on raskemeelsusest kaugel: Tammsaare on kohutavalt vaimukas, väga kergelt seeditav ja huvitav autor. Arvan, et see lugu on nii põnev, naljakas kui ka mõtlemapanev. Ärge häälestuge, et tuleb midagi raskemeelset!
Ma ei ole midagi lihtsustanud ega kergemaks teinud, selleks pole põhjust. Pole üritanud teha ka kommertstükki, kus saaks naerda.

Tammsaare teoste eripäraks ongi kihilisus, kust igaüks võib leida midagi kaasakõlavat.
Just. Üks asi on muidugi see, mida igaüks leiab, teine asi, mis kuvand luuakse. Toon paralleeli Tšehhoviga. Tšehhov oli tohutult hea irooniaga, ta pilas tegelikult väikekodanlikku elulaadi ja mõtteviisi. Tema lood on peamiselt naljalood, ta nimetas neid komöödiateks. Neist on tehtud mingid traagilised asjad. Stanislavski leidis sealt kõvasti traagikat ja kollektiivne teadvus on sellega kaasa läinud, et Tšehhov on midagi, millest keegi aru ei saa.

Tänu Urmas Lennuki dramatiseeringutele ja lavastustele on Tammsaare kuvand vähehaaval oluliselt avardunud.
Ta on väärt kirjanik, et teda teha.

Lavastate üpris harva. Kuidas leidsite tee Rakvere teatrisse?
Tee Rakvere teatrisse on olnud avatud 20 aastat, aga iga asi võtab aega.
Saame Üllariga paljudest asjadest ühtmoodi aru ja oleme päris head semud. Kogu aeg on käinud jutt, et midagi võiks teha, aga et see konkreetseks läheks, võtab aega. Mõni asi jälle ununeb ja siis midagi jälle ei sobi, ja nii see läheb ...

Teie lavastuste kunstnik on enamasti Ervin Õunapuu, nii ka seekord. Olete teinud koostööd muudel kunstialadel.
Oleme kirjutanud koos, lavastanud ja kujundanud koos. Oleme väga head sõbrad.

Kas eelistategi töötada koos mõttekaaslastega?
Arvan, et nii on mugavam. Iga uus inimene nõuab sisseelamist, harjumist. Mis ei tähenda seda, et välistaksin koostöö uute inimestega. Näiteks helilooja on Arian Levin. Temaga tegime koos filmi “Seenelkäik”. Ma ei tundnud teda varem üldse, aga mulle tundub, et justkui sobib see asi, igatahes mina olen väga rahul.

Kuidas tuli lavastuse näitlejavalik?
Valik tuli nii, et mina ütlesin, kui palju mul on näitlejaid vaja, ja siis öeldi teatrist, missugused võimalused on. Situatsioon oli selles mõttes huvitav, et tundsin kõiki üksnes põgusalt, kellegagi varem koostööd teinud ei olnud. Polnud põhjust kedagi eelistada ega välja jätta. Olin kõigega nõus ja kahetseda pole midagi, meil on väga mõnus trupp.

Missugune paistab teile Rakvere teater?
Väga lahe. Ma pole teab mis teatrihunt, et oskaksin võrrelda kõiki Eesti teatreid, aga pinnapealselt võttes – üks parimaid. Siin on kõva trupp, keskkond on viimase peal.
Tallinnale on samuti väga lähedal, tunniajane sõit. Mustamäelt kesklinna sõidan ka pool tundi.

Kas kirjandusliku poole pealt on ka uudisloomingut oodata?
Ei ole. See on nii kohutavalt suur töö. Ega ma loomu poolest ei ole teab mis kirjanik. Et ma üldse olen hakanud kirjutama, on lihtne vajadus teha kas teatrietendust või kino. Mul on alati probleem, välja arvatud nüüd Tammsaarega, et ma ei oska riiulist asju võtta ja hakata neid tegema. See tundub kahtlane libe tee, keskpärasuse lõks. Lihtsam on ise välja mõelda.

Satute aeg-ajalt Virumaale tööd tegema: aastal 2009 valmis Käsmus Thor Heyerdahli reisiraamatu ainetel lavastus “Kon-Tiki”, möödunud sügisel filmisite siinsetes metsades “Seenelkäiku”. Mis meelitab teid siiakanti?
See on väga lahe kant siin. Ja mul on naine siitkandist pärit.

Kas teete lisaks filmile ka elus seenelkäike?
Ikka käin. Mitte nüüd hullumeelselt, aga mõnus on käia.