Kas püüda hiiri kassi, liimi või radariga?

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On väga tublisid kasse, kes nabivad hiired kinni, ja selliseid, keda piuksuvad olendid ükskõikseks jätavad või neis koguni hirmu tekitavad. Kindlasti peab aga kassile, kes hiiri püüab, andma korralikult ussirohtu ja tegema ka kõik kaitsesüstid, sest muidu võib armas loomake koju mõne tõve tuua.
On väga tublisid kasse, kes nabivad hiired kinni, ja selliseid, keda piuksuvad olendid ükskõikseks jätavad või neis koguni hirmu tekitavad. Kindlasti peab aga kassile, kes hiiri püüab, andma korralikult ussirohtu ja tegema ka kõik kaitsesüstid, sest muidu võib armas loomake koju mõne tõve tuua. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu sügisel on täheldatud näriliste eriti usinat tungi majapidamistesse. Nende vastu võitlemiseks on relvi tragist kassist kuni peene tehnoloogiaga hiireradarini.

Levinumad vahendid näriliste tõrjeks on mehaanilised ja liimlõksud ning mürk. Neist igaühel on oma plussid ja miinused.

Et hiired on oma loomult uudishimulikud ja iga uue asja peale kohe kohal, saab nad mehaanilise lõksuga enamasti samuti kiirelt kätte. Tihtipeale ei söö hiired juustu, vaid nende lemmiksöök on teravili. Nii et kui näriline juustu peale lõksu ei lähe, tasub proovida leiva-saiaga.

“Kindlasti ei tohi hiirt ega lõksu palja käega puutuda, sest närilised kannavad päris mitut haigust,” hoiatas Anneli Haavandi näriliste tõrjega tegelevast Rentokil OÜst.

Rotti on tema sõnul lõksuga juba raskem kätte saada, sest tema uusi asju kardab. “Rotilõks võiks siis olla pidevalt kuskil üleval, nii et kui teile elamisse sigineb rott, siis lihtsalt lõks vinnastada ja püüdma asuda,” soovitas ta.

Liimlõksud võiks näriliste tõrjega tegeleva AstraDes OÜ dispetšeri Anna Jakovleva sõnul olla esimene valik, sest püünist on mugav kasutada ning see on soodsa hinnaga. Liimlõksu võib ka panna lisasööta, näiteks küpsist või midagi muud ahvatlevat.

Miinuseks on aga see, et loom jääb lõksu küll kinni, kuid ei sure – teise ilma tuleks ta saata ikka inimesel ning igaüks sellega hakkama ei saa. Samuti pole südant abitus olukorras närilist lihtsalt koos lõksuga ära visata, teades, et loom veel pikalt piinleb.

“Liimlõksuga on hiiri võimalik püüda, kuid rotti ei soovita. Tihtipeale võib juhtuda, et näriline, jäädes liimile kinni vaid osaliselt, on võimeline pooled karvad liimile jätma või lausa mõne jäseme ära närima, et sealt pääseda,” hoiatas Anneli Haavandi Rentokil OÜst.

Tänapäevased mürgid toimivad Anna Jakovleva sõnul enamasti antikoagulantidel ehk loomad surevad sisemise verejooksu tõttu. Spetsialistid rõhutavad, et jälgida tuleks, et mürki oleks piisavas koguses ja mitmes kohas, ning kui hiired ei kipu ühte sorti sööma, siis proovida lihtsalt mõnda teist. Kolme kuni nelja päeva tagant tuleks kontrollida, kas mürki on veel alles, ja vajadusel seda kohe lisada. Samuti jälgida, et mürk oleks kohas, kus pere lemmikloomad seda kätte ei saaks.

Enamikul mürgipakenditel olev selgitav tekst lubab, et hiirekorjused kuivavad ega hakka haisema. Ometi võib ette tulla, et kuskil põranda all hinge heitnud loom levitab ebameeldivat haisu.

“Lehkama jäävad pigem rotid, sest rott on lihtsalt liiga suur, või siis ka hiired, kui nende hulk on lastud juba liiga suureks. Vahe ongi lihtsalt selles, kas on surnud 30 grammi hiirt või 600 grammi hiiri. Et haisu vältida, tuleb ennetada hiirte massilist paljunemist – hoidke mürgid aasta ringi karbikestega väljas, sest kahest toredast hiirest võib aasta jooksul saada 2500,” rääkis Anneli Haavandi.

Näriliste hävitamiseks on olemas ka ultraheliseadmed. Haavandi ütles, et nende firma on katsetanud tööstuslikke seadmeid, mille hinnad on isegi üle 1000 euro, kuid loodetud tulemust pole saanud.

Küll on tal kiidusõnu jagada radarite kohta. “Need on esteetilised ja ka hiireke lahkub elust hetkega. Radarisse sisenedes selle uksed sulguvad ja süsihappegaas surmab närilise hetkega. Üldjuhul kasutame radareid siiski tööstustes,” kõneles Anneli Haavandi.

Haavandi rõhutas, et tõrje algab siiski oma maja või korteri ülevaatusest.

“Maja puhul tuleb alustada väliperimeetrist. Kõigist augukestest, vahedest, millest mahub sisse pastakas, saab sisse ka hiir. Tihtipeale ronivad hiired voodrilaudade vahele, sealt aga edasi juba villa pidi katuse alla ja siis on majarahvas öid magamata – hiired peavad pea kohal pidu,” rääkis Haavandi.

Ta soovitas spetsiaalse võrguga kindlustada igasugused vahed ja augukesed, ka panna restid ventilatsiooniaukude ette.

Suurtesse kortermajadesse pääsevad hiired peamiselt keldri kaudu. “Kui ühistul on tehtud ennetavalt näriliste tõrje keldris, siis on see juba suur töö, et hiired ülespoole ei jõuaks. Iga korteriomanik võib vaadata üle oma torupüstaku ja kui seal on keldrist vaba sissepääs, siis tuleb  midagi ette võtta, näiteks tihendada torude ümbrus vahu või silikooniga,” andis Haavandi nõu.

Kui aga omal käel närilistest lahti ei saa, on alati võimalik kutsuda mõne kahjuritõrjefirma professionaalid, kes oskavad nõu anda nii mürksöötade ja lõksude paigutamise kohta kui kasutavad tehnikat, mida eraisik reeglina ei soeta.

Näiteks Rentokil OÜ puhul algab teenuse hind eraisikule 23 eurost, sõltudes maja asukohast ja suurusest ning teenuse osutamise sagedusest. Korteriühistutele lähevad trepikojaaluse keldri kaks külastust maksma umbes 50 eurot.

Mõned soovitused

Asetage mürksööt kohtadesse, kus leidub närilisi, tagades, et sellele ei pääseks ligi lemmikloomad.

Kasutage tõrjevahendit kaetud ja varjualustes kohtades või nende vahetus läheduses, prügišahtides, prügi, toodete või materjalide hoiustamise paikades ja vee läheduses.

Pange mürk eelistatavalt spetsiaalsetesse mürksöödaanumatesse, mis asetage üksteisest viie meetri kaugusele (näriliste väga suure hulga puhul jätke kolmemeetrine vahe).

Lisage mürksööta juurde seni, kuni selle tarve lakkab.

Allikas: Rentokil OÜ

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles