Kägude surmasõlmed seenemetsas

Siredad männid ja tihe kuusevõsa, mahalangenud puud, uurakil kännud, pehme sammal ja lirtsuv lodu, tüvedel mänglev päikesehelk ning öise udu müstilised keerduvad joomed külmas kuuvalguses hirmunult kössitavate inimeste ümber – mets elab ja hingab oma igapäevast ja igaöist salapära.

Mets kõneleb nendega, kes oskavad teda kuulda, ja tekitab võõrastes õudu. Metsas ei maksa midagi inimese ühiskondlik positsioon, automark ega palganumber, mets koorib inimese olemuse ihualasti.

“Seenelkäigu” lugu on lihtne. Riigikogulane Aadu Kägu, kelle Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest ajakirjandusel hais ninas, ja tema abikaasa Viivi lähevad end seenelkäiguga tuulutama, lubades teelt auto peale võetud rokkar Zäki paari tunni pärast Tallinna toimetada. Aga metsas on vähe seeni ja palju sarnaseid männitüvesid, suund kaob käest ja paanika poeb ligi. Nad on eksinud. Nii otseses kui kaudses mõttes.

Metsas pole linnaelumaskide ega sisseharjunud petujuttudega midagi peale hakata: kõik valeväited ja eneseupitused kummutab mets varem või hiljem. Võid kinnitada endale ja kaaslasele, et tead, kus on auto, ning mängida, et olukord on kontrolli all, aga seda tragikoomilisemaks inimene ja asjade seis muutuvad. Ja päevast saab öö.

Filmis kõnelevad metsa majesteetlikkus ja ilmaga muutuvad meeleolud, kõneleb inimeste ilmes aina süvenev hirm ja ebakindlus. Mets ristab Kägude ja rokkari teed kohaliku tropiga, kel silmalaugudel hoiatus “ne budi”. Kes saab aru, on hästi, kes mitte, on teistpidi hästi.

Näivuse murenemise mustjas huumor, igapäevase halenaljaka inimliku väikluse vahelt välkuv inimloomuse sügavam tumedus, mille näitlejad suurepäraselt ja täpselt välja mängivad, on “Seenelkäigu” trump. Filmi koomika peitub täpsetes nüanssides.

Raivo E. Tamm mängib Aadu Kägu just selle millimeetri võrra üle elutruuduse, et tüübi naeruväärsus kanduks kõhedust tekitavalt üldistuse tasandile. Elina Reinold hoiab Viivi Kägu väga targalt mehe teise plaani raamides, tasakaalus teravus ja koomika, rolli põhjas peidus piisk südametunnistust. Juhan Ulfsaki rokkar Zäk on viimse liigutuseni stiilne tüüp, hoiab kiivalt ning demonstratiivselt ees isiksuse üheplaanilisust kui maski, lastes kõnelda silmadel. Üllar Saaremäe mängitud karmilt tegus, ent intelligentsena mõjuv kohalik tropp paistab sellest seltskonnast vaat et kõige normaalsem.

“Seenelkäik” annab ka kõrvalrollidele selge ja tähendusliku teema. Bensiinijaamas vaatab sibiautojuht (Ott Sepp) linnainimesi nagu tulnukaid ja müüja (Elmo Nüganen) viskab letile kõikenäinu siledakskulunud naeratuse. Poliit­broileri niiditõmbajatena teevad Hendrik Toompere jr jr ja Hilje Murel perfektset tööd nii sisult kui vormilt.

Võrratu sutsu teeb Volli Käro lihtsalt olemasoluga – moeguru Karl, Karl Lagerfeldi ilmne kaksikvend, vilksatab filmis vaid hetke ja saab teha mõne napi liigutuse, kuid sellest on meeldesööbimiseks enam kui küll.

“Seenelkäik” polekski nagu eesti film, see on konkreetne, hoogne ja terav, kunsti kunsti pärast ei tehta. Toomas Hussar laseb lool, inimestel, metsal ja ajal kulgeda. Isegi linnamelus ja kiirustamises kulub suur osa ajast ootamisele, Viiralti teose vaatamisele ja autosõidule, ehkki taustal pulbitseb elunäivuse televahune tsirkus. Hussar on osanud filmi teha nõnda, et kulgemine ei muutu venimiseks. Kiired kõnekad suured plaanid annavad vaatajale parasjagu vihjeid, et pinget üles kruvida, libisevad kaadrid loovad õudsevõitu õhustiku, kus igal krõpsul kahuripaugu kõla.

Suuri plaane kasutatakse filmis palju ning “võitlus au, elu ja surma peale nii metsas kui linnas” käib rohkem silmavaate kui tegevuse kaudu. Tegutsemised on lühikesed ja kiired, pilgud pikad ja kõnekad. Ilmed ütlevad rohkem kui sõnad ja vägivalla päralt on loetud sekundid. Kõnelevad detailid: Viivi jahused prillid, Aadu tülpinud silmad, Zäki sigaretisuits.

Ehkki tegu on komöödiaga, on filmil sügavamaid kihte, aga need avalduvad just sedapalju, kui vaataja märkab või millele filmist ajendatult mõtleb. Tahes või tahtmata uurib Hussar filmi kaudu inimest, isendi inimsuse taset, instinktide ja kasvatuse vahekorda, peidetud joonte avaldumist ekstreemses olukorras. Uurib, kes ikkagi on see inimloom – kuivõrd on ta toimimine juhitud eetikast, kui palju ürgloomusest, teadvusest, alateadvusest.

Pilt, mis avaneb, pole just meeliülendav. Hunt hunti ei murra, inimene inimest küll. Üsna lihtsalt laguneb õpitud kultuursusekiht. Nälg ja (surma)hirm teevad tsiviliseeritud kodanikust kiiresti barbari, kes hoolimatult haarab, lõhub, lagastab ... ehk isegi tapaks, kui ei kardaks, et see võib välja tulla ja tema väärtusliku mina ühiskonna hierarhiaredelil madalamale pulgale kukutada. Aksioom on, et tee, mida tahad, kuni avalikkus teada ei saa, on kõik hästi.

Juhan Viidingu ammuaegses näidendis “Olevused” öeldakse: “Mida riidem, seda inimesem.” Elu täiendab: mida ametim, seda inimesem. Viksi ülikonna ja kalli lipsu taha on lihtne peita igapäevast väiksust, väiklust ja närusust.

Ehkki tundub võimatu ekslemisest metsas ja iseendas suletud silmi välja tulla, saab üks tõeline poliitik sellega hakkama. Miski ei ajenda teda pöörama hinnangulist pilku endasse ning ta suudab säilitada oma inimväärituse.

Režissöör on öelnud, et “Seenelkäik” on riigikogulase mehistumise lugu.

Jah, Aadu Kägu mehistub – tuleb Jumala, sõjaväe ja enesealalhoiuinstinkti najal metsast välja ning võib kindel olla: edaspidi ei põe see mees enam ühegi teo pärast. Kahe noore imagolooja käe all vormub temast sitke ja libe võimukänkar, keda ei võta ükski eetika hõbekuul.

“Seenelkäigule” kirjutas esilinastuse päeval järje elu ise, kui jõudis meediasse, et riigikogulane LL ei pääse seletamatutel põhjustel Ugandasse palvushommikusöögile, ehkki jaanuaris käis ta välislähetusena samasugusel üritusel Ameerika ühendriikides, soovides lennupiletite, majutuse ja päevaraha katmist oma riigikogu liikme kuluhüvitise arvelt. Ehk saata ta metsa seenele?

Film

“Seenelkäik”.

Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar.

Mängivad Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel ja teised.

Operaator on Rein Kotov, helilooja Arian Levin, monteerija Tambet Tasuja, kunstnik Kristina Lõuk, helirežissöör Ivo Felt ja produtsent Piret Tibbo-Hudgins.

Tootja Allfilm.