Teater Ameerikamaa tuulte pöörises

Miks ja kuidas käis Rakvere teater Ameerikas?

Olime teatriringreisil. Mängisime lavastust “Tuulte pöörises” Põhja-Ameerikas ja Kanadas.

Kui tavaliselt Eesti teater läheb üle lombi, on kostüümid kotis ja mängitakse sobivas kohas ilma valguse ja helita. Meil olid küll ka kostüümid kohvris, aga tehnika poole eest vastutas täielikult Ohio Northern University. Olid lavapoodiumid, rekvisiidid, valguspark – kõik, mis vaja. Äärmiselt professionaalne töö. Loomulikult olid meie oma tehnikud abiks. Nii et kõik kohad, kus etendusi andsime, said eesti väljasõiduvariandi. Näitlejale tähendas see head vabadust – mängisid nagu kodus. Hästi kindel tunne oli. Kõik oli perfektselt paigas.

Kõik etendused olid sünkroontõlkega. Anne-Ly Sova sai sellega suurepäraselt hakkama.

Missugune oli vastuvõtt?

Vastuvõtt oli väga hea, kui otsustada selle järgi, kui palju inimesed püsti seisid ja plaksutasid ning missugune oli tagasiside.

Näiteks New Yorgis pärast etendust. Sellist asja pole ma varem kogenud: näitlejad liikusid mööda tänavat teatrimajast eemale ja teisel pool tänavat publik plaksutas meile. See oli päris uhke. Aga need olid ka inimesed, kes tõenäoliselt väga igatsesid seda teatrit ja tahtsid seda näha, eestlased.

Ka Adasse saabus kohale eestlasi. Üks naine väikese lapsega oli sõitnud Kentuckist seitse ja pool tundi, et eesti teatrit näha ... Võib olla ainult tänulik sellise asja eest. See oli nagu teatriime – kui lavastuse finaalis laps nuttis, siis nuttis ka laps saalis, ja kui hoidja rahustas, siis jäi vait. Ja väljas kärgatas reaalne äike. Niisugust asja iga päev ei juhtu.

Missugune oli sealne publik?

Kui oli teada, et nii Chicagos tõenäoliselt kui ka Torontos, Washingtonis ja New Yorgis on eesti publik, siis kõige rohkem ootasime, missugused on etendused Adas, Ohio Northern Universitys ehk Põhja ülikoolis, kus andsime kaks etendust. See oli ka põhjus, miks Ameerikasse läksime.

Kui pärast esimest etendust oli natuke kahetine tunne, kas see ikka päris jõudis neile kohale – kõik käis ju läbi kõrvaklappide, tekstiline ja lingvistiline reaktsioon, mis kodus on olemas, praktiliselt puudus. Kohalikud õppejõud kiitsid, aga ... Kuid kui järgmisel päeval oli täissaal lisakohtadega, tõusti püsti ja plaksutati, siis oli selge, et kõik läks hästi.

Üldse läks kõik hästi – suurepärane organiseerimine Ohio Northern University poolt, kõikide kogukondade ja vastuvõtjate poolt: suursaatkond Washingtonis, konsulaat New Yorgis, Toronto kogukond ja Chicago kogukond.

Kui palju oli kohtumisi vaatajatega?

See oli reisi väga suur osa. Chicagos, kus enamik meist elas Eesti Majas, oli saabumisel ja pärast etendust koosviibimine. Adas oli see programmi osa. Lisaks sellele, et ülikoolis etendusi andsime, olid kavas etendustejärgsed kohtumised vaatajatega, kellest suurem osa olid tudengid.

Millest rääkisite?

Rääkisime oma riigist, oma keelest, oma kultuurist. Nils Riess [Ohio Northern University teatriosakonna eesti taustaga juht – toim. ) armastas öelda, et Eesti on sama suur kui Vermonti osariik –, andmaks tudengitele selget pilti, millega on tegemist. Kuulati huviga. Lisaks kahele etendusejärgsele kohtumisele olid kolmel päeval veel etendustevälised kohtumised.

Minu meelest ei olnud need olulised mitte ainult selleks, et tutvustada Eestit, vaid ka ise mõtestada, kes me oleme. Midagi pole teha, Kitzbergi näitemängu näol on tegemist ühe tüvitekstiga, kus on nii palju meist sees. Üpris põnev oli. Saime teada nüanssidest, mida lavastaja oli mõelnud, aga mis olid paari mänguaastaga meelest läinud. Küsimused olid äärmiselt huvitavad. Nagu kriitik, kes leiab lavastusest nüansse, mille peale trupp võib-olla ei mõelnudki. Samuti küsis sealne publik.

Tooge mõni näide küsimustest.

Näiteks kaja, mis on lavastuses, kui Leena peseb nägu ja panged kolksuvad. Mul polnud meeles, kas me rääkisime sellest lavastust tehes, aga Andresel [Noormets, lavastaja – toim.] oli selline pilt jaanipäevaaegsest suveööst, kus vaikuses helid võimenduvad.

Nii et eesti asi jõudis hästi kohale.

Küllap jõudis, kui nad huvi tundsid ja küsisid ja neil oli arvamus selle kohta. Armastuskolmnurk on ju universaalne, ka seal on maa- ja omanditeemad. Arvan, et see on suhteliselt universaalne näitemäng. Mingis mõttes on tegemist antiiktragöödiaga. Tudengid ülikoolis isegi küsisid Nilsilt, miks seda näidendit pole veel tõlgitud, miks ei võiks seda seal mängida. See on draamatudengile ju suurepärane materjal, konfliktid, psühholoogia karakterite taga.

Mida peale teatriasja ajamise veel tegite?

Kava oli suhteliselt intensiivne. Püüdsime osa aega organiseerimata jätta, sest organiseeritud oli palju. Adas käisime amišite piirkonnas, külastasime ainsat nahast Ameerika jalgpallide valmistamise vabrikut. See oli väga äge.

Tsiklihuviline Toomas Suuman käis Harley muuseumis, Peeter Rästas, kellele meeldivad autod, sai mõne Ameerika autoga sõita ... New Yorgis oli aeg täiesti inimeste endi päralt ja igaüks kulutas seda, nagu soovis, näiteks käis läbi kõik tähtsamad vaatamisväärsused.

Minul ja Üllaril oli uhke kogemus osaleda New Yorgis Priit Pärna loomingu minifestivalil, mille korraldasid sealsed tema loomingu austajad. Kolm õhtut järjest näidati filme. Publikut oli 30-40 inimest. Priit Pärn ise oli kohal.

Kuidas koostöö ülikooliga jätkub?

See oli Nilsi üks mõtteid ja soove, et koostöö jätkuks. Ta on aastakümneid seal tööd teinud ja süsteemi paika lükanud, paljude rahvusvaheliste projektide seas ka eesti rauda tagunud – on tellitud näitemäng Paul-Eerik Rummolt ja Mart Kivastikult, seal on käinud Mart Kangro ja Priit Raud. Eesti osa on Nils alati hoidnud.

Nils läheb kevadel pensionile ja tema soov on, et need suhted jätkuksid. Me küll ei allkirjastanud mingit lepingut, aga meil on põhimõtteline kokkulepe olemas, et koostöö hakkaks toimima. See näeks välja nõnda, et meie tehnikud läheksid mõneks ajaks sinna, ja kuna meie ei saa lubada, et siin samal ajal töö tegemata jääks, tulevad sealt kindlasti tehnikud siia, kogevad meie elu, ringisõitmist Eesti eri paikades. Ideid tulevikuks tekkis.

Mida niisugune sõit annab teatrile, trupile?

Toimimisrutiinist väljasaamine on väga oluline. See reis polnud puhkusereis, kaugel sellest. Ringiliikumise intensiivsus oli suur, kuus etendust. Ei olnud füüsiliselt üldse kerge.

Me ei käinud kuskil rahvusvahelisel festivalil ega tulipunktides, aga me tegime väga hea tuuri. See on kõige tähtsam meile endile. Et oleme võimelised seda tegema üle ma ei tea kui paljude aastate – minema välja, saama hakkama, publikule elamust pakkuma. See on minu arust kõige olulisem. Ameerika teatri kontekst on teine kategooria.

Detailid

Toomas Suuman (näitleja): “Kõige olulisem oli see, et üks väike provintsiteater Euroopa pea olematust otsast andis USA ja Kanada suurlinnades kuus etendust – suure menuga. See on minu jaoks olulisem kui kõik need suured teed, kõrged majad ja palju vett, mis kuskilt alla pahiseb.”

Tiina Mälberg (näitleja): “ ... mõistmata, kuis väikseim pakutav kohviports võiks olla “tall” ehk eesti keeli “pikk”, kes seda kõige suuremat jäätise portsu küll tellima peaks ja mida ta peale selle lõpetamist tunda võiks, kas lõunasöögi lõpetuseks pakutavate muffinite värvilised kaunistused ikka läbi kõhunaha õhtuhämaruses helendama ei hakka ...”

Anne-Ly Sova (dramaturg): “Kaks detaili: Brooklyni tehasekatusel töötav farm, mis kohalikele kodulähedast köögivilja annab, ja Ada linnakeses asuv Wilsoni Ameerika jalgpallide vabrik.”

Hendrik Vilde (lavatehnik): “Mulle jäi meelde Manhattani tõenäoliselt kõige ausam mees. See oli üks kerjus, kes istus tänava peal ja tal oli suur plagu, millel seisis: vajan peenraha savu, õlle ja pitsa jaoks. Kõik muud kerjused ajasid mingit saiajuttu.”

Mari Lotta (grimeerija): “New York! Linn, mis suudab energiat anda nii päeval kui öösel. Vaimustav! Inspireeriv!”

Peeter Pilv (universaaltehnik): “Kui mu arvutused paika peavad, siis – viieteist päevaga ligi 3000 km Ameerikamaa teid läbi sõidetud nagu niuhti.”

Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe:

Suures perspektiivis oli see seltskonnale, kes kaasas oli, äärmiselt positiivne süst juba ainuüksi selle tõttu, et esineda absoluutselt teises keskkonnas, olla valmis ka läbi kukkuma. Aga kõik osutus ainult positiivseks ja vastuvõtt oli suurepärane. See positiivne süst hoiab vaimu erksana, et me jaksaks ka oma kodukamaral endiselt edasi mässata.

Lähemas perspektiivis oli reis äärmiselt rikastav. Arvan, et see ühendas endas töö ja maailma avardava käigu. Käidi ju maal, kus paljud polnud käinud. Igaüks sai individuaalselt juurde tarkust ja kogemusi.