Elulugude aednik Merle Karusoo

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merle Karusoo
Merle Karusoo Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Virumaa kirjandusauhinna laureaat Merle Karusoo arvab, et kaitseingel tema õla kohal on hoidnud teda sattumast õigesse kohta valel ajal - nii teatrisse, mälusektorisse kui ka roosiaeda.


"See on imekaunis ..." jääb Merle Karusoo pikalt silmitsema Virumaa kirjandusauhinnaga traditsiooniliselt kaasnevat klaasiteost, millesse kunstnik Riho Hütt on jäädvustanud pärjatud teose "Kui ruumid on täis" hinge, ja ütleb, et see hakkab olema tema kodus aukohal.


Sätib lilled hoolitsevalt vaasidesse. Ütleb, et tema teose äramärkimine maakondliku auhinnaga on talle oluline, olulisemgi kui suured preemiad. Lääne- ja Ida-Virumaad omavalitsusliitude toel ühendava kirjandusauhinna 15 000 krooni paigutab ta tõenäoliselt maakodu hektarisuurusse roosiaeda.

Mina seisab selja taga
Roosiaed kui osa Võhma külje all paikneva maakodu dendropargist on Merle Karusoo ja Pirgu mälukeskuse kaaslaste Katrin Saukase ja Andrus Ristkoki ühislooming, kus tuntud roosikasvatajate Joostide juhendamisel leiavad kasvukoha aina uued pargiroosid.

Lavastaja on enda õlule võtnud niitmise, multši vedamise ja muud lihtsamad tööd, sest peab rooside eest hoolitsemist liiga vastutusrikkaks ja püüab hoiduda rooside võrku langemast. "Mina oskan end selle eest hoida, et mitte ülepeakaela armuda," arvab Karusoo. "Seal on küllalt töid, mida saab teha armumata." Möödunud aastast, kui roosidele said sildid juurde, on lavastajal pilt selgem. "Ma saan neid kõnetada. Seal on Mozart ja ... Tarja Halonenini välja. Mõned on XVII sajandist pärit kloostrite roosid," lausub Karusoo.

Dendropark ja roosid tulid Merle Karusoo ellu elulugude kaudu. Eesti inimeste eluloointervjuudega hakkas Pirgu mälukeskus regulaarselt tegelema 1987. aastast. Et saada kontakt koha ja selle tähendusega, hakkasid nad inimesi intervjueerima - et nad jutustaksid, mis siin maadel on varem toimunud. Ja kui tuli aeg Pirgust lahkuda, juhatas saatus nad sellesse vanasse parki.

Ella Kaljase päeviku põhjal valminud lavastus "Aruanne" lõppes kohvilauaga, kus vanad inimesed hakkasid rääkima. "Nii hakkas kerima ja kerima, kuni jõudsime suurte teemaplokkideni," meenutab Karusoo.

Viljandi kultuuriakadeemia tudengid küsitlesid oma kodukandis inimesi, kes tahtsid 1944. aastal ära minna, aga ei saanud. Sama teed pidi leiti küüditajad. "Kuidagi on need ise tulnud. Kui aktiivselt millegagi tegelema hakkad, siis tekib mingisugune magnet, mis tõmbab neid jõudusid," arvab Merle Karusoo.

Eluloointervjuu andnud inimeselt küsitakse kohe, kas ta on nõus, et intervjuu jääb neile. Juhtumit, kus inimene oleks võtnud kassetid tagasi, Karusoo praktikas ei ole. "Kui tahame seda intervjuud kasutada, tuleme tagasi ja küsime," selgitab Karusoo ja nimetab, et aastatega kogunenud intervjuuvaramust on hakatud lisama autentseid katkendeid kogumikesse, mis käsitlevad eestlaste ühise eluloo ehk ajaloo mõnda sündmust või perioodi. "On väga oluline, et ajalugu ei jää pelgalt kokkuvõtteks, ilma et me teaksime, millest see kokku on võetud," tõdeb ta.

Eluloointervjuu eesmärk on Karusoo sõnul eluloointervjuu ise. "Meid ei huvita tekialused ega tagatoa nurga tolm - see ei ole inimese eluloo jaoks määrav, püüame vaadata inimest oma rahva osana, inimest kindlas ajas ja sootsiumis. Me ei kollektsioneeri arvamusi või hoiakuid, sest need muutuvad kõige kiiremini. Jääb see, kus ma sündisin, mida lapsepõlvest esimesena mäletan, kus koolis käisin, keda armastanud olen, mis on mu vanematega juhtunud, kuidas mind on puudutanud võimuvahetused. Sellest see raamat koosneb," räägib Karusoo.

Merle Karusoo sõnul on oma elulugudega tegelemine tugev liikumine üle kogu maailma. "Arvan, et see tuleneb sellest, et ühel hetkel on see kultuuri osa, mida me kunstiks nimetame, läinud sedavõrd kaugele inimesest endast ja tema elust, muutunud mingisuguseks abstraktsiooniks, mis toitub iseenesest - kirjanik õpib raamatutest, lavastaja teatrist, luuletaja luuletustest, samal ajal kui kõikide nende baas peaks olema elu, mis on nende ümber. See arusaam on ilmselt põhjuseks, miks ma kunagi hakkasin "13aastasi" tegema - et teater on hakanud toituma iseenesest, aga nii saab ta järjest vaesemaks minna," arutleb ta.

"Pealmised kihid on odavad asjad, action'id ja muud asjad, kus pole midagi järele jäänud, mis kuidagi korreleeruks meie enese eluga. Kuivõrd seda on mõistetud, on mindud tagasi sinna, kust kogu kunst peaks algama - inimese juurde. Sellepärast on praegu nii populaarsed elulooraamatud ja dokumentaalmaterjalid. Inimesed on hakanud tahtma teada, kuidas siis tegelikult on, mida tegelikult mõtleb inimene, kes mu kõrval elab," räägib Karusoo.

"Ega inimesel ei ole kaugele teed edasi, kui ta iseenast ei teadvusta. Peab ju saama aru, kes ma selline olen. Tegelikult minu mina on see, mis on mu selja taga - vanemad, nende vanemad, see on see, mida ma kannan. Võin olla nende poolt või vastu, see ei tähenda midagi, ma kannan seda ikka. Inimene ei saa selleta. Kui ta ütleb, et saab, siis ta valetab või ta veel ei tea."

Lavakartlik lavastaja
Merle Karusoo on sündinud 1944. aasta 1. juulil, kasvanud ilma isata. "Selleks oli mulle vaja Tartu ülikooli ja sotsioloogialaboratooriumi - ma olin juba 20+, hilise arenguga nagu kogu mu põlvkond -, et taipaksin, et olen lihtsalt valel poolel sündinud. Siis läksid asjad paika ja hakkasin tahtma teada, kuidas siis teistel inimestel minu ümber on. Ma ei tea, mis ma tahtsin sellega teha, aga intervjueerisin inimesi, kes on sündinud 1944. aastal. Sain kuskilt selle nimekirja. Sellised asjad ongi elulugude juurde suunanud," avab Karusoo veel ühe eelduse.

Plikana sai Merle Karusoo luuletuste lugemise eest preemiaid ja arvas, et temast saab näitleja. Läks kooli astuma, aga polnud dokumente, ning ta ei pääsenud jutule. "Siis oleksin teise lennu lõpetanud," ütleb Karusoo ja arvab, et takkajärele vaadates oli õnn, et nii läks. "Mul on ikka see kaitseingel selja taga, kes ei lase toimuda õigeid asju valel ajal, et nad valedeks asjadeks ei osutuks," sõnab ta.

Neiuna tegi ta näitemängu ja kirjanduslikke katsetusi. Ühel päeval tahtis hakata romaani kirjutama. "Kui inimene on noor, siis ühel päeval talle koidab, et kogu see maailm on talle pähe sadanud ja peab sellest kuidagi aru saama. Nii kohutavalt palju emotsioone, palju asju ei lähe, nagu sina tahad, esimesed armumised ja kõik muud asjad," mõtiskleb naine.
Piiga sõitis toona sõbraga Muhumaale ja hakkas kirjutama. "Kolmandal päeval sain aru, et olen selleks liiga loll, et pean midagi õppima minema," tunnistab ta. Läks Tartu ülikooli, sõbrad kutsusid sotsioloogialabori juurde. "Jälle ingel sikutas õigesse kohta. Kogu mõtlemise masin sai sealt väga hea baasi."

Kui Voldemar Panso tegi 1972. aastal lennu, kuhu esimest korda võeti lavastajaid, ütlesid sõbrad: mine nüüd. "Ma ise ei mõelnud, et peaks kuhugi minema, mul oli väga hea olla heas targas seltskonnas," ütleb Karusoo. Ta läks ja võeti vastu.

"Žürii ees värisesin nagu haavaleht, kui lugesin luuletusi. Värisen tänapäevani, kui pean lavale minema," tunnistab ta ja lausub, et lõputumat ahastust ja lõputumat mustust ei ole tema ümber olnud kui sel õhtul. "Järgmisel päeval oli töö näitlejatega ja siis ei olnud enam probleemi. Kui sisse sain, oli kõik õige ja selge," lausub ta.

Mis puutub tänasesse kiirustavasse maailma, siis Karusoo väitel pole meil praegu majandus-, vaid kultuurikriis, millest seda tunnistamata on võimatu välja pääseda. "Kui Vene ajal oli kõik, mis polnud lubatud, keelatud, siis taasiseseisvumisega tekkis mentaliteet, et kõik, mis pole seadusega keelatud, on lubatud. Sisuliselt lakkasid olemast kirjutamata seadused. Kirjutamata seadused on aga kultuuri põhi. Kultuur ongi väärtuste ja normide kogum, suhted inimeste vahel, inimese ja looduse vahel, inimese suhted oma riigi ja valitsusega. See kriis on meil algusest peale," iseloomustab Karusoo Eesti seisu.
Kultuuriinimesed on küll kogu aeg sõna võtnud, väidab Karusoo, aga neid ei kuulata ega kuulda, sest inimesi on harjutatud kuulama reklaami igal tasandil. "Aga reklaam on tõlkes "kõva häälega karjumine". Kui meie hakkaksime reklaamiga võistlema, peaksime ka karjuma kõva häälega, aga siis me ei oleks enam need, kes me oleme. Niisama lihtne see ongi. See on labaselt lihtne, sellepärast keegi seda ei kuula," selgitab ta.

Vombat ja dendropark
Merle Karusool esietendub Eesti Draamateatris 29. märtsil Andrus Kivirähki "Vombat". "Andrus on sellega tahtnud öelda, et elulugudega ei maksa liiale minna, et minevik ei tohiks takistada meil täna oma elu elamast," märgib Karusoo.

Mille vastu eesti rahvas praegu teatris huvi võiks tunda, Merle Karusoo ei tea. "Mul hetkel ei ole seda tunnet. Ma ei tea, mis see on ..." jääb lavastaja mõttesse. 1950. aasta VIII pleenum võib-olla ...

Aga esmalt tuleb kevad ja dendropark ootab. Selle 30 aastat hooldamata seisust väljatoomine, sinna rosaariumi rajamine ja korrashoidmine käiks kolmele inimesele muidu ilmselgelt üle jõu, kui suuremad tööd poleks saanud tehtud talgute korras ja sõprade abiga.

"On palju inimesi, kellest on saanud pargi patrioodid. Nende abiga said kaevatud augud, istutatud roosid ja kantud nende kastmiseks poolteist tonni vett poolteisele hektarile," räägib Merle Karusoo.

Ehk vurab millalgi ka bussitäis kirjanduslembelisi virulasi Võhma poole, töökindad taskus. Toeks elulugude aednikule.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles