Juhtkiri: Linn rattarikkaks

Seltskond entusiaste on välja tulnud ideega, et Eesti võiks saada rattarikkaks ehk linnaelanikud kasutaksid üha enam igapäevaselt liikudes jalgratast.

Rohelisema mõtteviisi ning praktilisema meelega inimesed on seda juba ammu teinud - väntavad kooli-koju-tööle, julgevad rattahoidiku puudumisel lukustada sõiduriista, et poodi minna, kas või laternaposti külge, monteerivad rattale ka lapsetooli või suisa väikese järelkaariku järglaste vedamiseks ning muudkui sõidavad. Mõni koguni talvel, sest rattalegi saab panna toekamad kummid ning ilmastikukindel riietus on samuti leiutatud.

Skeptilisemad aga osutavad rattateede puudumisele, auklikkudele linnatänavatele, liiklusdžungli karmidele reeglitele ning jäävad autole truuks. Ja teevad ehk suve jooksul mõne rattasõidu grüünesse - hea seegi.

Ütlematagi on selge, et mida paremad on tingimused rattaga liiklemiseks, seda usinamalt seda võimalust kasutatakse. Ro­helisi koridore ehk suurtest magistraalidest kõrvale jäävaid rattateid on siin-seal Eestis, Lääne-Virumaal kahjuks veel vaid üksikud teelõigud.

Samuti on meil üksnes unistuste tasemel linnasisesed rattateed, nagu neid on paljudes teistes Euroopa linnades, kus on üsna tavaline vaatepilt, et ülikonnas härra rõõmsalt oma büroo poole väntab või koolitüdruk, ranits seljas ja kiiver peas, kooli sõidab.

Küll saaks Eestiski uusi teid ja tänavaid planeerides ning ümber korraldades arvestada peale autojuhtide ja jalakäijate ka jalgratturitega.

Rakvere linnavalitsus on välja kuulutanud helilooja Arvo Pärdile tänutähiseks rajatava skulptuuri "Noormees jalgrattal muusikat kuulamas" ideekonkursi. Nimelt kasutas Arvo Pärt iga hetke muusika kuulamiseks ning käis jalgrattaga spetsiaalselt selleks Turu platsi valjuhääldi juures, kord selle ümber tiirutades, siis peatudes.

See oleks ilus sümbol linnas, lisaks austusele helilooja vastu kannaks see muu hulgas sõnumit, et tänapäeva automüra taustal kiirustavale maailmale saab vaadata ka teisiti. Näiteks jalgrattalt.