Igaüks peab oma ristteed kandma

"Kõigi teede pikkus ajas on võrdne," on öelnud Karl Ristikivi. Ebavõrdseks muutuvad need hinges ja vaimus. Ristteedel tehtud otsustes. Valikute hind on südamevalu. Ja lootus.

Teelolek on tähtsam kui kohalejõudmine, usub Teet Suur.

Valik ehk otsus ühe tee kasuks välistab teised teed. Kaotuse? Oleneb, milliste tähiste ja ristteedeni viib valitud rada.

"Kuhugi", "tagasi" ja "Rooma" on Teet Suure valikutest maas, "ära" ja "kaugele" on saamas konkreetset sisu. Vastselt Tartu kõrgema kunstikooli tudengi seisusse kinnitatud Teet Suur tähistab ristteed näitusega. Rakveres.

.

"Ristteel" seisavad lavastuslikud fotod. Mustvalged. Et mõte tuleks selgemalt välja. "Mind kummitas kaotuse teema, mõte, et võita oskame kõik, aga kaotusega ei saa hakkama. Kuigi kaotamine on ehk ausam kui võit, langeb inimene ikka kiitmise lõksu. Tuleb valida, mis on aus, mis mitte. Ilus vale on küll ka ilus ... Kaotus näitab, kui suur on elu tegelikult."

Kunstniku üks esimesi ideid oli "Väljakutse" ja "Nadežda". "Kolleeg Nadežda kirjutas kord kahest kodumaast. Ta elab Eestis, aga kui ta rongiga sünnimaale Udmurtiasse sõidab, kulub nädal sinna- ja teine tagasisõiduks ... Raudtee, kus toimub rahvaste rändamine. Raudtee, millel viidi inimesi Siberisse. Selles pildis on protest - tal on ketaslõikur käes. Rong tuleb sealt kaugelt. Moskva rong. Ta läheb rongile vastu. Selles on väljakutse duellile või kättemaks. Teine foto on portree. Nadežda - lootus."

"Elav järjekord" ... viib jäätmekäitlustehase purustusmasinasse. "Esialgu oli mõte panna pealkirjaks "Kuningas on surnud, elagu kuningas". Kuningate aeg on möödas. Üks on eest läinud, läheb järgmine ... Inimene mõtleb, et kõik keerleb tema ümber, tegelikult on väike mutrike süsteemis."

"Alati ei võida valge" - mustad pidurdusjäljed ja valge liikumatu kogu autotuledes. "Oli mõte teha pilt jänesest. Sümbolina. Nagu Playboy jänku oleks auto alla jäänud. Öeldakse, et valged alustavad ja võidavad. Alati ei võida valged ..."

"Üllata mind" kui teede kummaliste lõikumiste summa. Tabamus. "See on lumememm. Käisime seda tegemas mere ääres. Koer jooksis kaadrisse, andis üllatusmomendi. Nagu musta ja valge koera multikas - üks kõrgusse, teine laiusse. Situatsioon, mis jookseb kätte. Teed ristuvad pildi peal asjadel, mis muidu ei kohtu."

"Nukralt lõbus" kloun žongleerib varemete taustal. "Need hästi huvitavad varemed on puid täis kasvanud. Otsaseinad on alles. Nukker vaatepilt. Varemetes tehakse küll kontserte, aga mitte kunagi tsirkust. Siin on koos vastandid. Teeb kurbust lõbusaks."

Fototriptühhon "Kaks teed" - vanaema Stella Sophie ja kaks kirja vanaisalt. "Vanaema on 91aastane. Sama vana kui Eesti riik. Tal on pildil Eesti lipp ümber. See on sama vana. Seda on hoitud kiviaias üle Vene aja. Põlistalu teekoht on olnud kogu aeg samas kohas. Samad puud on tee ääres kui aastakümneid tagasi. Ta on seal puu all hoitud ja kaitstud.

Üks kiri on pistetud välja rongist, teine võib-olla see hetk, kui talle järele tuldi - kirjutatud poolikule ümbrikule. Vanaisa oli kaitseliitlane. Ta uskus, et pole midagi halba teinud, uskus õiglusse. Ta ei läinud peitu, kuigi teda hoiatati.

Kirjad andis vanaema hiljuti mulle. Vanaisast on jäänud viiul, üks pildialbum ... Kui vanaema elab siiamaani, siis sinna vahele mahub veel üks elu. Mu isa elu. Vanaisa suri 1942. Samal aastal sündis mu isa. Asjad, mis peaksid olema järjestikku, on muutunud paralleelseks."

Näitusele paneb punkti, koma ja semikooloni relsijupp aknalaual, mitme fotoloo ühisnimetaja. Tükk ühe tee ja lõpmatutest ristumistest. Lõpmatutest lugudest. "Kui hakkasin piltide lahendusi otsima, sain aru, et satun kokku ja risti igasuguste lugudega. Suunad on kõik nii erinevad, igaühel oma.

Valid, kuhu lähed. Elu ongi igasuguste saatuste ja suundade võrgustik, mingid kohtumised, mis olen piltidele saanud. Siin on teekonna teema sees. Koeral on oma rada.

On raudtee. Teekäija. Kaasteelised, nagu kirjutas Jaan Kross. Liikumine ja edasiminek eeldabki teed ja teekonda. Elu sellest koosnebki.

Osa ideid on tegemata, tahan need kindlasti ära teha. Mõne kuuga seda valmis ei teegi, see vajab mitut aastat. Aeg on nii kiire, läheb käest ära, et viia need asjad kokku, mida pildi peal tahad näha."

"Ristteel" seisab teeviit. On aeg. Minna. Tulla. Elada. "Kui kaugelt keegi leiab selle, mida otsib. Ainuke asi on pidev minek. Kui kõrgele saab minna ... Lähim nähtav asi on Kuu.

Hea, kui on reisisiht nähtav silme ees. Lõpuks on tähtis ikkagi reis ise, mitte kohalejõudmine. Inimesed lükkavad elamist kogu aeg tulevikku edasi: siis, kui ma kooli lõpetan, kui saan hea töökoha, kui need-need asjad on olemas, siis hakkan elama. Aga see ongi tema elu.

Inimene püüdleb kogu aeg edasi. Kui on see aeg antud, ja võimalus. Vahel ta unustab ära selle."

"Risttee" fotodes ristuvad looja tahe ja juhus. "Enda tahet on üsna palju. Lähed oma mõttega, elad selle mõnikord juba läbi. Mõtled kõik konkreetselt välja - auto, raudtee, inimene läheb ... Aga pärast on tulemuseks mõnikord hoopis teine tunne."

See on elu, kus igaüks peab oma ristteed kandma. Heas ja halvas. Võidus ja kaotuses. Ka siis, kui taevas on tühi. "Siin on hästi tühjad põuataevad. Ühtegi pilve seal ei ole. On tühi taevas, tühitaevas. Pole kusagilt kinni haarata, et edasi minna. Kõrgustesse."

"Risttee" kujundid murduvad vaatajaminade eluprismades. Mõteteks. "Iga mõte, mis tuleb ja läheb, / jääb kuhugi alles," ütleb Karl Ristikivi. Tundmusest rääkimata.

"Mingeid asju näeb kõrvaltvaataja teisiti, näeb rohkem. Mina olen ju ainult vahendaja, tööriist tegelikult. Mitte mina ja maailm. Vaim tuleb peale ja käsi kirjutab läbi sinu. Hea, kui sind valitakse seda tegema."