Triigi postkontor oli alles algus ...

Nii otsustaski külaliikumise juhtkond oma küla eest välja astuda ja koguti ligi 250 allkirja Triigi postkontori sulgemise vastu.

Leidsime, et kogukonna elus­hoidmiseks on väga oluline, et postiteenus meie külas ei halveneks.

Ei ole mingi saladus, et post­kontor ei tähenda maakohas mitte üksnes teatud teenuste osutamist, vaid kannab endas ka eakamate inimeste sotsiaalkeskuse mõtet - on märksa laiema tähendusega.

Seal räägitakse juttu, vahetatakse uudiseid ja muljeid. Ühesõnaga - sotsialisee­ru­takse.

Hoolimata meie ühistest jõupingutustest - kogutud allkirjadest ja kohtumistest Eesti Posti juhtkonnaga -, ei suutnud me ta­gada Triigi küla postkontorit tra­ditsioonilisel kujul ning 1. juulil endine postkontor ametlikult kah­juks siiski suleti.

MTÜ Triigi Mõis jaoks on oluline, et postiteenuse kvaliteet ja kättesaadavus inimese jaoks ei halveneks.

Mõistes, et postkontor suletakse, nägime alterna­tiivi frantsiisiteenuses.

Ehk teisisõnu tuli meile vastu kohalik poodnik ja võttis enda õlule postiteenuse osutamise Triigis.

Prae­gu on võimalik meie külapoes ikkagi marke, ümbrikuid osta ja ajakirjandust tellida.

Usun, et frantsiisiteenust osutav kauplus on kindlasti külale parem valik, kui et meile poleks siia midagi jäänud, nagu olevat Eesti Postil esialgu kavas olnud.

Jah, meie suutsime Triigis leida mingisugusegi töötava lahenduse ja postiteenus õnneks säilib, kuid usun, et paljud külad seda siiski ei suuda.

Meie küla jaoks oli postkontori sulgemine ikka­gi nii moraalne kui materiaalne kahju.

Moraalne kahju eelkõige vanemate inimeste jaoks, kellele postkontor oli koht, kus saadi kokku ja vahetati üksteisega uudised.

Aga ka materiaalne, sest postkontori sulgemise tõttu kaotas töö jälle üks meie küla inimene.

Praeguse majanduskriisi ajal on igal pool raske tööd leida, aga eriti veel maal.

Tegemist on naisterahvaga, kes on 50. eluaastates ning andnud tervelt 30 aastat oma elust Eesti Postile.

Mul on küsimus: ku­hu peaks selline inimene, kes on viimased 30 aastat oma elust pidanud üht ametit (nendest 20 aastat teeninud ot­seselt meie oma praegust Eesti riiki), praegu maal tööle minema?

Ikkagi ma ei mõista, kuidas oli see võimalik, et tollane minister Edgar Savisaar, töötades kaks aastat tagasi majandus- ja kommunikat­siooniministee­riumis, mitte ei sul­genud postkontoreid, vaid hoopis avas neid.

Tema sai aru postkontorite sotsiaalsest mõõtmest maakohtades.

Majandusolukord oli tookord küll parem, kuid tänases päevas on selliste postkontorite olemasolu vajalikkus kardinaalselt kasvanud - nii sotsiaal- kui regi­onaal­polii­ti­lises mõttes on külapostkontori­te alleshoidmine kriitilise tähtsusega.

Meie jaoks, nagu ka Eesti valitsuse jaoks, peaks olema prioriteediks inimeste väärikuse ja heaolu igakülgne säilitamine.

Usun, et siinkohal on tegemist ikkagi erineva maailmavaatega nii majanduslikus kui poliitilises mõttes.

Edgar Savisaar juhib keskerakonda, mille aluseks oleva maailmavaate üks kindel osa seisneb selles, et iga inimene peab tundma riigi hoolitsevat kätt.

Eesti Posti nõukogu reformierakondlasest esimees Mee­lis Atonen ja tema erakonnakaas­lane valitsusjuht Andrus Ansip ja­gavad paraku aga maailmavaa­det, mille puhul riiki peaaegu ei olegi, ehk siis nemad juhinduvad oma otsuste tegemisel nn õhukese riigi põhimõttest, mille tõttu me sellises täbaras olukorras oma riigiga olemegi.

Et valitsusel niikuinii ei ole raha ega ka tahtmist ning plaani tegeleda külaelu arendamisega, võiks see vähemalt külapostkontoritest oma käed eemal hoida.

Eesti Post teatas hiljuti, et ka­vatseb koondada augustikuu jooksul veel umbes 200 inimest.

Eesti riigile kuuluv ettevõte ei peaks majanduskriisis veelgi suurendama töötust ja koondama inimesi.

Meie majandus ei tulegi nii kriisist välja, kui kõik ainult vallandavad inimesi, misläbi suureneb vaesumine veelgi ja tarbimine väheneb. Need tegurid majandust kohe kindlasti ei elavda.

Puhtinimlikult võttes on Eesti Posti koondamislainel vastutustundetuse märk küljes.

Kirjutan sellest, sest siinsed Eesti Posti töötajad said oma koondamisest teada ajalehest, mitte oma tööandjalt Eesti Postilt.

Mingisugunegi austus võiks oma töötajate vastu ju ikkagi olla, või kuidas?

Eesti Post sulges sel aastal Lääne-Virumaal kaks postkontorit: Triigi ja Aaspere. Kardan, et see on alles algus, vaikus enne tormi ja postkontoreid suletakse veelgi. Triigi postkontor oli alles algus ...