Rakvere keskväljak - kui modernne siis ikkagi?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere keskväljaku purskkaev.
Rakvere keskväljaku purskkaev. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Olen elanud mitmes Eesti linnas ja ka palju Eestis ringi rännanud. Mulle oli meeldiv üllatus, kui oma lapsepõlvepaigas, kunagises rajoonikeskuses, nägin mõned aastad tagasi kerkimas väga modernset ja omapärast keskväljakut.


Olen seal palju tuttavate lastega käinud ja mul on mulje, et laste jaoks on see põnev paik. Hiljaaegu bussis sõites kuulsin, kuidas üks reisija, kes ilmselt ei olnud rakverlane, ütles, et küll need tarvalinlased on ikka kavalad, on pannud vihmavarju purskkaevule peale, et too vihma eest kaitstud oleks.



Kindlasti pakub selline uuelaadne linnakeskus külalistele suurt huvi, aga inimesele, kellele Rakvere on kodulinn, tunduvad mõnedki asjad pikemal vaatlemisel veidrad ja häirivad.



Ajaline taustsüsteem

Olen rääkinud mitme Jõgeva elanikuga, kes olid algul väga vastu tornikellale Jõgeva maavalitsuse hoonel. Alguses kurdeti selle üle, et kellamuusika häirib inimesi, et väljak on Jõgeva kohta liiga suur, ja miks peab kell just seal olema, raud­teejaama kellast aitab ju küll. Nüüd, paar aastat hiljem, on pea kõik ühel arvamusel: linna peaväljak ja tornikell andsid väga palju linna esinduslikkusele juurde.



Rakveres praegu keskset ajanäitajat ei ole.



Küsimus pole pelgalt selles, et inimesed, kes tõttavad kooli, tööle või bussi peale, saaksid õige aja hõlpsasti teada - igaühel on ju taskutelefonis kell olemas. Asi on pigem selles, et soliidne linn vajab ka ajalist taustsüsteemi.



Rakvere modernne väljak on selle ajalise tausta tänaseks suuresti segi paisanud. Aastakümneid oli Rakvere kesklinna ajateljeks turuplats ja turuhoone. Ma olen väga nõus nendega, kes ütlevad, et turuhoone on praegu paremas korras kui nõukaajal. Jah, aga turuplatsist on märkamatult saanud suure toidupoe tagahoov.



Ma ei tea, milline peaks olema vanale linnale - Rakverele - kohane ajanäitaja. Sellest on olnud juttu juba ammu. Kuulda on olnud liivakellast, ehk võiks see olla ka päikesekell, kuid kõige olulisem on, et linn vajab ühte linna kodanike jaoks kõige olulisemat kohta, kus kohtuksid aeg, traditsioonid ja inimeste igapäevased teed. Linnakodanike jaoks on oluline, et neil oleks kohtumispaik, mis määraks nende eripära ajas ja ruumis. Seega - linna keskväljak ei ole ainult turistidele mõeldud koht, vaid ka intiimne paik linlastele, mis seob ühiseid mälestusi.



Aeg on pidevas liikumises

Kui linn saab oma ajanäitaja, siis tuletab see ehk ka linnaisadele meelde, et aeg on pidevas liikumises.



Kui eile oli meil promenaad ja linnaväljak, siis nüüd oleks aeg, et neist saaks ühine linna puhkeala.



Ma ei ole arhitekt ega hakka seepärast näpuga näitama, kuidas seda peaks tegema, aga sotsiaalselt tundliku inimesena tunnen ma täna selgelt nendevahelist piiri. Praegu on maksnud linna ühine puhkeruum lõivu autotranspordile.



Kui aeg tuleb linna tagasi, siis näeb ehk linnakodanik ka seda, kui luitunud on praegu linna keskväljak - see vajaks hädasti maalri hoolsat kätt ja kunstniku pilku.


Kui meie väljak oli viis aastat tagasi uus ja põnev ning nii mõnigi välismaalane oli selle peale kade, siis nüüd on aeg minna edasi. See, mis kunagi oli modernne, on viis aastat hiljem ilma hoolitsuseta luitunud ja ebahuvitav.



Kui me oleme valinud uuendusliku linnakujunduse, siis peame arvestama sellega, et modernsus on katkematu protsess, ja kui rongilt poole tee pealt maha hüpata, maksab see linnaruumis kergemini kätte kui konservatiivne linnakujundus. Seega aeg on edasi minna. Tõeliselt modernne kesklinn eeldab, et seal on inimestel põnev olla.



Esimene märk, mis näitab, et linnaruum muutub igavaks, on see, kui lapsed lähevad mujale. Tänavu näen ma lapsi kesklinnas palju harvemini kui eelmisel suvel.


Seega oleks aeg tuua kesklinna aeg, ajanäitajad ja noorus tagasi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles