Jalgratas on linnas liikumiseks kiire, odav, loodussäästlik, tervist tugevdav ja meelelist naudingut pakkuv vahend. Targad inimesed Taanis, Hollandis, Rootsis, Soomes ja mujalgi on osanud luua endale rõõmu tegeva elukeskkonna, kus hästi korraldatud jalgrattaliiklusel on kindel koht.
Teeme Rakvere jalgrattalinnaks!
Eelmisel aastal käisin reisil Amsterdamis ning just seal lõi mul erilise selgusega ette, et selline jalgratturite energia tuleks lahti lasta ka Rakveres - elu linnas muutuks tuntavalt mõnusamaks.
Jah, võib tõdeda, et Rakveres on ju mingeid esmaseid pingutusi kergliiklusteede planeerimisel tehtud. Väärib kiitust, et linnajuhid on arengukavas "Rakvere 2030" näinud ette kergliiklusteede võrgustiku. Paraku, kui asi senises tempos jätkub, saaks tulemustest rääkida alles hoomamatus tulevikus. Valdkond tuleks oluliselt jõulisemalt fookusesse tõsta, vaid nii saaksime nähtavas ajapiiris Rakvere linnaruumi kasutussõbralikkuse uuele tasemele. Mõtlen selle all, et jalgratas ei peaks olema ainult sportimiseks, vaid võiks olla reipa inimese esimene valik nt poodi, tööle, trenni või külla minekuks.
Emad-isad peaksid saama rahuliku südamega oma lapsi ratastega linna peale sõitma lubada.
Usun, et paljud, kes pole lapsepõlve lõppemisest alates jalgratast liikumisvahendina kasutanud, soetaksid endale mõnusa linna-cruiser'i ja hakkaksid jalgratta igapäevakasutajaks, kui selleks oleks loodud sobivad tingimused.
Kõigepealt sammud, mida saaks astuda kohe ja tagasihoidlike investeeringutega.
1. Selgitada välja kohad, kus saaksime märgistuse ja eraldamise abil tekitada jalgrattaliikluseks täiendavat ruumi (alustades keskväljakust, promenaadist, aga ka nt ühesuunalisest Kastani puiesteest, Tuleviku tänavast, Laada tänavast jne), ning teha see märgistus järgmisel kevadel ära.
Peab aru andma, et meie kasutuses on piiratud ressursid, ja esmane tähelepanu tuleb suunata juba olemasoleva infrastruktuuri kohandamisele rattaliikluseks, uute teede rajamine on paratamatult kümnete aastate küsimus.
2. Laiemate kõnniteede renoveerimisel pidada silmas ka kergliikluse vajadusi: kasutada erinevat värvi sillutist jalgsi ja rattal liikujate alade märkimiseks.
3. Paigutada linna poolt keskväljakule ja muudesse linnaruumis olulistesse kohtadesse (koolid, raamatukogu, spordihooned) rohkem rattaparkimiseks sobivaid rajatisi.
4. Ergutada kaubanduskeskusi, ettevõtteid, asutusi ja korteriühistuid rajama parkimisrajatisi (klientidele, töötajatele) ning rattagaraaže (elanikele).
5. Eraalgatusena korraldada ühishange taskukohase linnaratta hankimiseks, sellist hanget võiks korrata igal aastal, et jalgratturite armeed pidevalt kasvatada - 2010. a kevadeks võtan hanke korraldamise enda peale.
Järgnevalt sammud, mis eeldaks suuremaid investeeringuid ja mida tuleks rakendada pikemas perspektiivis.
1. Osta pika sellealase kogemusega projekteerimisbüroolt Rakvere jalgrattalinnaks muutmise projekt (pikaajaline nägemus). Selline büroo peaks olema mõnelt eeskujuks võetavalt maalt, nagu Taanist, Rootsist või Hollandist, ja kandma kogemusi, mida nimetatud maad on omandanud pikkade aastakümnete jooksul. See oskusteave on maailmas olemas ja selline investeering üldplaani saamiseks on igati mõistlik: rakendame kohe töötavaid lahendusi, kuna meil ei ole aega hakata katsetama ega õppima oma vigadest. Hea projekt on hea süsteemi alus, tagades ka parima rahakasutuse.
Eestis tehtud töö "Rakvere 2030" võib olla kasutatav, kuid maailmakogemuse kaasamine selles veendumiseks oleks siiski vajalik.
2. Vastavalt maailmakogemusele tehtud Rakvere jalgrattalinnaks muutmise projektile tuleb järk-järgult hakata rajama jõukohaste investeeringutena vajalikke täiendavaid jalgrattateid, ühendusi jms, alustades lõikudest, mis annavad suurima kasuteguri.
3. Iga tänava, väljaku, pargi ja hoone rajamisesel või kordategemisel tuleb lähtuda projektist ja käsitleda kõiki linnaruumi muutusi ka jalgrattaliikluse parima korraldamise põhimõtetest lähtudes.
Kui rattasõbrad ennast kuuldavaks teevad, võime kümne aasta pärast näha Rakveret, mis on täis rõõmsaid rattureid ning ratastest tulvil parklaid. Praegu saame sellist ilusat pilti kahjuks näha vaid turistina toredates lääne linnades viibides. Usun siiralt, et see muudab ka linnakeskkonna vaimses mõttes sõbralikumaks. Vihast ja vanduvat autojuhti oleme ilmselt kõik näinud, kas või autopeeglist, vihast jalgratturit nii väga ette ei kujuta, eks?
Jalgrattastumist tuleks jõulisemalt edendada, seda tähtsustada ja soodustada nii hoiakuliselt linnavõimu tasemel kui ka alustades reaalsete sammudega linnaruumi kujundamisel. Kui me seda ise ei tee, ei tee seda mitte keegi. Uinunud jalgratturid meis on võimalik äratada, kui saame aru, et täiesti toimivad süsteemid on maailmas juba ammu olemas ja me peame neid ka Rakveres lihtsalt otsustavalt rakendama. Ratastele!