Merel tabatud selgus ning maal leitud koht

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Metsman.
Marju Metsman. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Marju Metsman (26) oskab end välja puhata nii maal kui merel. Temal on asi klaar: maal on mets, kus saab hästi mõtteid koguda, ning merel on - meri. Ja aeg-ajalt on vaja istuda oreli taha ning lasta helidel vaid enda jaoks kõlada, tänuks selle eest, mis antud.


"Kui ring saab sinu jaoks täis ja sa ei suuda aru saada, mida teha, siis pead minema merele. Või vähemalt mere äärde," teab Marju, kes pärit Väike-Maarjast, kuhu meri sugugi ei ulatu.

Tänavu käis ta aga juba mitmendat suve mööda Lääenmerd purjetamas.

"Meri sõelub sind läbi. Tunned füüsiliselt, kuidas sõel töötab: kõik see, mis on maa peal oluline tundunud, saab mere peal hoopis teise tähenduse. Su valikud saavad teise väärtuse, hindad neid ümber," räägib noor naine, kes ise eriti ujuda ei oska, kuid tunneb end merel olles lõpmata turvaliselt.

"Mere peal kaob ära see moment, et "mina tahan". "Mina tahan, et oleks tuul." "Mina tahan, et oleks päike." Ei, sul on täpsel see, mis sul on, ja just sellised inimesed, kes on - ja õpi nendega elama," kõneleb ta.

Maa peal on aga mets, kus saab puhata. "Metsas on huvitav see, et seal hakkab kõik teistmoodi elama - kui sa kuulad ja kuuled. Olen jälginud inimesi, kes tulevad mulle külla, läheme metsa, teeme indiaanisauna. Aga mõned tahavad metsas ainult karjuda. Nad üldse ei taju seda ümbrust, kus on. Kuid metsas kuuled väga palju, puid näiteks," jutustab Marju.

Ehk just suuresti metsalummuse pärast otsustaski ta kevadtalvel liituda riigimetsakeskuse pärandkultuuriobjektide kaardistajatega - nõnda saab tekitada endale võimaluse rohkem metsa minna. Juba aastaid on ta ka tundnud huvi pärandkultuuri vastu, suhelnud muuseumirahvaga, pildistanud püünisauke, lubjaahje, soo- ja taliteid.

"Nendest piltidest on täna palju abi - see, mida sa seitse-kaheksa aastat tagasi pildistasid, ei pruugi üldse enam alles olla. Siis saad aru, et iga tükk, mida oled korjanud, iga mälestus, mida oled kuulnud - kui suur väärtus see on. See on väga põnev," räägib ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles