Kultuur: Joonistatud maailma looja

Elina räägib, et kunstihuvi sai alguse kolmandas klassis, kui vanemad tema papi peale guaššvärvidega maalitud pildid kodus seintele seadsid. "Vahepeal tegin pärlitest asju, maalisin klaasi," sõnab ta.

Vahepealsesse aega mahuvad otsingud, et leida oma tee stiilide ja materjalide vahel, ja ka loomingulised mõõnaperioodid ei ole talle tundmatu teema. Nüüdseks on Elina töödes
tähtis joon.

Aasta tagasi hakkas Elina joonistama sellises stiilis, nagu on näha Hagari pitsakohviku näitusel. Tema tööd sünnivad enamasti muusikat kuulates, muusikal on loomeprotsessis oluline roll. "Kurvemat muusikat kuulates on tulemuseks hallim ja minoorsem, lõbusamat muusikat kuulates värvilisem ja rõõmsam pilt," märgib neiu.

Elina eelistab pildikeelt sõnale. "Sõnadega ma ehk ei oskagi ennast alati nii hästi väljendada kui pildis. Sõnaga võib kergelt haiget teha, sest sõna jõud on metsikult tugev, aga kui maalin või joonistan pildi, ei tee ma ehk sellega kellelegi haiget. Ja kui vaataja ei saagi aru, ei olegi midagi halvasti. Pealegi võib mõnel arusaamisega lihtsalt rohkem aega minna," arutleb ta.

"Tihti joonistan koolis vahetundide ajal ja olen seltskonnast eemal omas mullis. Vahel küll öeldakse, et mida sa teed, raiskad oma vaba aega, ja küsitakse, kas tahan kunstnikuks saada. Vastan, et ei taha, vaid ma saangi kunstnikuks," naerab Elina.

Vaataja satub Elina sisutihedatesse töödesse süvenedes keerukate kujundite süsteemi seatud maailma. "Pinginaaber ütles mulle, et eks sa seda maailmaloomist joonista," sõnab piiga.

Elina arendab ennast sihikindlalt, et mitte paigale jääda. "Püüan piltidesse rohkem elu sisse tuua," sõnastab ta oma praeguse eesmärgi. Pildid ei valmi alati ühe hooga, töös on mitu joonistust, vahel juhtub, et pilk ei suuda kogu tööd haarata - siis tuleb seda eemalt vaadata ja endale aega anda. Kui mõte ja nägemus saavad selgemaks, on õige aeg tööga edasi minna.