Eesti valitsussektori võlakoormus on üks väiksemaid nii regioonis kui ka Euroopa Liidus. Kuid samas on meie ettevõtetel ja eraisikutel tohutu laenukoorem, mis on seotud valdavalt kinnisvaraga ehk valdkonnaga, mis ei ole innovaatiline ega anna suurt lisandväärtust.
Eesti erasektori võlg võrreldes SKPga on kasvanud sedavõrd, et ületab juba 100 protsenti. Sisuliselt tähendab see, et meie erasektor on buumi ajal nii kõvasti laenanud, et suur osa jõust kulub edaspidi nende laenude tagasimaksmisele ja arenguks ei pruugi kuigi palju võhma jääda.
Selline olukord aga hakkab kahjustama Eesti majanduskasvu väljavaateid. /---/
Kaks eesmärki korraga
Meie riigi majandus- ja maksusüsteem ei suuda täita headel aegadel võetud eelarvelisi kohustusi. Võimalust operatiivselt kulusid vähendada piirab seadustes fikseeritud kulude suur osakaal. 2009. aastal on see ligikaudu 70 protsenti eelarvest.
Sisuliselt on Eestis tahetud saavutada kahte eesmärki korraga: täita eurole ülemineku kriteeriume ning samal ajal jätta alandamata majanduskasvu ajal seadustatud heaolukulud.
Sellest olukorrast välja tulla ning muuta eelarve taas jätkusuutlikuks on lühikese ajaga võimalik põhiliselt kahel viisil: kas vähendades oluliselt riigieelarve püsikulusid või suurendades oluliselt maksukoormust. Või tehes mõlemaid asju korraga. /---/
2010. aasta eelarves on püütud tasakaalustada majanduskasvu ajal seadustatud heaolukulusid ühekordsete ning erakorraliste tuludega. Selleks müüakse riigi vara ja võetakse riigile kuuluvatest ettevõtetest välja dividende.
Paraku pole võimalik pikema aja jooksul riigi tegevust erakorraliste väljamüükidega rahastada. Aastal 2010 või 2011 pole neid tulusid enam eriti kuskilt võtta.
Siiski tuleb tunnustada rahandusministeeriumi leidlikkust eelarvetasakaalu köiel balansseerides ära kasutada teatud võimalusi, eriti kui meenutada Telekomi müüki. Aga olemuselt on ikkagi tegu ühekordse sissetulekuga, mitte jätkusuutlikkust suurendava püsituluga. /---/
Pensionärid ja lapsed
Pensionid makstakse välja ka pärast pensionireservi tühjenemist, aga seda siis muust rahast - see on kõik ette teada. Ja võib-olla õnnestub valitsusel - rõhutan, lühikest aega - vältida ka sotsiaalkulutuste olulisi kärpeid. Kahe aasta pärast tuleb aga näiteks selleks, et kompenseerida pensionikassa puudujääki ja sotsiaalmaksu ebapiisavat laekumist, leida kuskilt juba 5 miljardit krooni. /---/
Pensionid on juhtumisi kõige suurem riigieelarve kuluartikkel. Ja ma ei pea vastutustundlikuks, et tänavu kevadel seda kulu üldse suurendati.
Tulevikule mõeldes võiks pensioni teha ka vähenemise suhtes paindlikuks - väheneb rahvuslik rikkus, järgib sama rütmi ka pensioni riiklik osa. /---/ Muide, ühiskond võiks üle saada kombest mõelda, et laseme kolmandiku ametnikest lahti või kärbime näiteks riigikogu liikmete hulka poole võrra ja selle raha arvel siis saame tõsta pensione või toimetulekutoetust. Need on suurusjärkudes erinevad summad.
Ma olen kaugel arvamusest, et maksame pensionäridele väärilist pensioni. Kuid meenutan ka, et meil on ilmselt sel nädalal juba 80 000 registreeritud töötut, nende hulk suureneb veel. Ja olukorras, kus kõigil muudel aladel tööinimeste sissetulekuid on kärbitud või kärbitakse, kus kõik peaksid majandusraskuste koormat ühiselt kandma, ei pea ma õigeks, et ühte sotsiaalset rühma eelistatakse teistele.
Ma pööraksin ka tähelepanu vajadusele uuesti läbi mõelda vanemahüvitise süsteem ja seda täpsustada. /---/
Suur Plaan
Kui ütlesin, et lühikeseks ajaks saab eelarve jätkusuutlikule teele viia kahel viisil, siis pikaks ajaks on selleks vaid üks tee - Eesti majandus peab looma rohkem rikkust. Ainult ettevõtjad loovad tooteid ja teenuseid, mille pealt tulu teenida nii ettevõtjale, seal töötavatele inimestele kui ka riigile.
Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et uue majanduskasvu aluseks on meil vaja nn Suurt Plaani, mille üheks peamiseks parlamendi ja valitsuse käes olevaks tööriistaks on riigieelarve.
Selle plaani oluline osa peaks olema lahendada probleem, kuidas Eesti ühiskond ergutaks nii inim- kui ka finantskapitali omavahelises koostöös looma meile kõigile rohkem rikkust. /---/
Kordan veel - meil on vaja saada selgeks, mis on selle riigi äriplaan, kui nii võib majanduslikult väljenduda. Sellest sõltub ülejäänud tegevus aastakümnete perspektiivis. /---/
Riik vajab uut energiat ja need sihid ehk uue Eesti reformipaketi peaks koostama valitsus koos riigikoguga, kaasates majanduslikku ja ühiskondlikku eliiti laiemalt.
Energeetika
/---/ Ebamäärane on, kust me saame elektrit tulevikus - kas tuumajaamast, tuuleparkidest, põlevkivist või ostame seda naaberriikidest. Praegu on riik kavandanud energeetika arengut aastani 2018, kuid ilmselgelt ei ole nii lühike ajavahemik piisav. /---/
Eesti on võtnud praegu paraku põhisuuna arendada eelmisesse sajandisse jäävat põlevkivipõhist energiat, mattes sinna miljardeid.
Kogu elektritootmise sektor koos tuulikute, koostootmisjaamade ja muu säärasega vajab investeeringuid vähemalt 50 miljardit krooni. Muide, kogu energiasektor vajab kokku lähema 15 aasta jooksul 100 miljardit.
Tänaste otsuste mõjul võib energia juba mõne aasta pärast maksta sedavõrd palju, et meie kaubad ja teenused ei ole kõrge energiahinna tõttu konkurentsivõimelised ning inimestel kulub suur osa sissetulekust energia ostmiseks. /---/
Paraku on Eestis jäänud tähelepanuta ka teine võimalus - vähendada energianõudlust ehk investeerida energiasäästu ning selle võrra luua vähem uusi energiavõimsusi. /---/
Seda, et raha kasvab puu otsas, arvatakse vaid Lollidemaal. Ja me ju ei taha end Lollidemaaks pidada. Seega peaksid kõik otsustajad eesotsas parlamendi ja valitsuse liikmetega oluliselt paremini teadvustama, kust tegelikult tuleb see raha, mille laialijagamise üle nad otsustavad.
Tõhusa rahanduspoliitika kõrvale vajame tõhusat majanduspoliitikat. Riigi kui eestvedaja ja suunanäitaja positsioon peab muutuma aktiivsemaks.
See ei tähenda, et riik peaks ise ettevõtja rolli asuma, kindlasti mitte. See tähendab, et riigi asi on luua ja hoida sellist majanduskeskkonda, kus loomulikud protsessid saavad ise toimida.
Kui asuda tegutsema, lähtudes Eesti majanduse tegelikest kitsaskohtadest ning väljakutsetest, saab ka avalikkusele selgeks vajadus nii lühiajaliste kärbete kui ka pikaajalise mõjuga tegevuse järele.
Inimesed peavad nägema, et riik võtab kaasvastutuse ja et praegused kärped ja pitsitused loovad tõepoolest aluse paremale homsele.
Lühendatud eile riigikogus peetud kõnest.