Hea mõte kõditab keelemeelt

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reet Bobõlski.
Reet Bobõlski. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Emakeeleõpikute autor Reet Bobõlski astus raamatuga "Väike hea mõte", kus sebivad rõõmsakeelsed ja sõnamängulised isevärki tegelased, ilukirjandusse.


Mis raamat on "Väike hea mõte"?

"Väike hea mõte" on jutukogu, kus on 21 juttu. Igas loos käib mäng mingi sõna ja sellega seotud väljendite ümber.

Näiteks teeb linnapea abilinnapeale peapesu ja elu on pea peale pööratud. Niisugune sõnamäng.

Loomulikult pole lood ainult vormile üles ehitatud, oluline on ilus, armas, heatahtlik, humoorikas sisu, vastukaaluks märulile ja möllule, mida pakub televiisor.

Tegelased on veidi kummalised: Ninatarga klassivend on Ninaloll, Öö, Päev, Must Masendus, Must Südametunnistus ja muud sellised tegelased. Olen sõnamängu rakendanud sisu heaks tööle.

Kõik lood on heatahtlikud, üheski pole soovi kellelegi halvasti öelda. See on heatahtlik huumor. Lapsed loevad ja mõtlevad ehk mõnele asjale natuke teistmoodi kui enne.

Kuidas tuli väike hea mõte teha "Väike hea mõte"?

Põhiliselt olen tegelenud õpikutega. Esimene lugu sündis, kui viienda klassi õpiku tarvis oli vaja lugu, kus oleks näidatud vastandsõnad.

Sündis lugu "Must ja Valge" - kaks vastandlikku tegelast, kes riidlevad ja lepivad. Kirjastuse rahvas ja mu kaasautor (Helin Puksand - toim.) kiitsid loo heaks. Siis sündis teine, kolmas ja neljas. Kui paras ports koos, oli Koolibri rahvas rõõmuga valmis seda välja andma.

Kui kiiresti kogunes raamatutäis lugusid?

Raamatu valmimiseks on läinud mitu aastat. Kui hea idee tuleb, siis õhtul, kui majas on vaikus, kirjutan selle üles.

Kahe väikese lapse kõrvalt pole aega alati kerge leida, kolmas, kuueteistkümnene, toimetab juba ise. Samas - niipalju, kui nad energiat võtavad, annavad nad seda kuhjaga tagasi.

Kes võiks olla raamatu sobivaim lugeja?

See sõltub lapsest. Sisu poolest sobivad lood juba eelkooliealisele, aga sõnamängust saab paremini aru esimese kuni neljanda klassi laps.

Olen kuulnud, et ka täiskasvanud on leidnud raamatust midagi oma. See on nagu lasteetendustega, mida täiskasvanu vaatab lihtsalt natuke teistmoodi.

Kuidas said tegelased nii hoogsa väljanägemise?


Nii õpikuid tehes kui seda raamatut välja andes teeb rõõmu Koolibri meeskonna professionaalsus. Mina poleks osanud konkreetset kunstnikku otsida, aga kirjastuse kujundaja teadis kohe, kui oli lugusid lugenud, et siia sobib Meelis Arulepp.

Kui pildid tulid, nägin, et seesama kiiks, mis lugudes, on ka nende piltide peal olemas. Pildid ei avane esimese hooga, mõnikord on väga olulised väikesed nüansid. Lood ja pildid toetavad teineteist väga hästi.

Tavaliselt kirjutavad väikeste laste emad hoopis teistsuguseid lasteraamatuid, mitte niisuguseid kiiksuga ja keelelisi, õpikutest rääkimata.

Nagu mu suurem laps ütleb: õpetaja jääb õpetajaks kodus, igal pool ja igal kellaajal - ju siis lööb õpetajainstinkt välja ka raamatuid kirjutades.

Viimase viie aasta jooksul on mul ilmunud 18 asja. Kõige värskem on seitsmendale klassile.

Õpikute kirjutamine on rohkem loominguline töö, kui arvatakse. Võtad õppekava välja ja vaatad, mis teemad peavad olema.

Teine asi on, kuidas teha nii, et õpik on hea, ja õpilane leiaks, et õpik on huvitav. Siin on palju mängu ja kombineerimist. Ilukirjandus ja õpikukirjandus ei ole päris eraldiseisvad, neis on päris palju ühist mängimist, ülesehitamist, läbimõtlemist.

Arvan, et lapse keeleline arendamine lugude kaudu on väga hea. Raamatuid ja töövihikuid teha on hästi tore töö.

Milline on olnud tagasiside õpikutele õpilastelt ja õpetajatelt?

Viienda-kuuenda klassi lapsed on nii heatahtlikud, et nemad ütlevad "oi kui tore - õpetaja raamat!" Mulle ja mu kaasautorile on oluline, et õpetajatelt on tulnud väga head tagasisidet, just selle kohta, et tegevõpetaja kirjutatud raamat arvestab, milline on olukord tegelikult.

Võib-olla inimene, kes koolis ei tööta, ei oska päriselt ette kujutada, mida ja mis mahus üks kooliõpilane õpib ja suudab vastu võtta ja mis teda huvitab.

Olen 17 aastat koolis olnud ja arvan, et mul on piisav pagas kogemusi, et proovida sellist tööd natuke teistmoodi.


Mis ajendab kirjutama?


Minu kodu väärtustas väga lugemist. Koolis olid väga vahvad eesti keele õpetajad, kes suunasid lugema ja ärgitasid kirjutama.

See kõik viis sinnani, et ükskord läksin kuulutuse peale kirjastusse. Ja sellest on kasvanud aastatepikkune töö. Üks asi viib teiseni, see kolmanda ja neljandani.

Paljudel inimestel on kirjutamiseks häid mõtteid, aga oluline on leida viis või võimalus, kuidas need realiseerida, viia oma head mõtted ellu.


Kas hea mõte püsib kirjapanekuni peas või kipub plehku pistma?

Kui hea mõte tuleb, siis ta enamasti närib nii kaua, kui ta on kirja pandud. Kui ei ole nii hea mõte, siis ta kaob.

Kui hakkad ikka mõtlema mingi sõna ümber ja tulevad järjest väljendid, siis paned lõpuks kirja ja mõtled, et mine tea, kus ja kunas on neid vaja või endal mõnus lugeda. Viie-kuue aasta jooksul on neid ilmunud ka Tähekeses.

Kas on mõni uus lasteraamat käsil?

Käsil ei ole, aga sellest raamatust jäi välja mõni lugu, milles sõnamängu on vähem, kuid tegelased on endiselt kummalised ja sündmused ootamatute pööretega.

Momendil on kaheksanda klassi õpikuga käed-jalad nii tööd täis, aga kui see saab läbi, siis mine tea.

Mõtteid ja ideid on, need ei nõua aega. Aega nõuab, et need saaks korralikus vormis kirja pandud. Vast kunagi ikka tuleb mõni raamat, ja kindlasti lastele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles