Teatriseinad tantsivad balletti ja flamenkot

Teet Suur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anke Oks (esiplaanil) ja Laila Talunik.
Anke Oks (esiplaanil) ja Laila Talunik. Foto: Teet Suur

Laila Taluniku ja Anke Oksa näituse "Arabesk" Rakvere teatri väikese maja kohvikus seob tervikuks tants. Ühelt poolt flamenko, teiselt ballett.


Silma jäid väikese maja kohviku seinad sõbrannadest kunstnikele ühelt teatrikülastuselt. Hallides toonides seinu ilmestama on toodud värviküllased maalid.


"Arabesk" on näitus, kus kahe kunstniku töid ühendab tants. Laila poolt flamenko, mis on ta kirg põhjusel, et vanavanaisa pärandina voolab tema soontes mustlasverd. Laila usub, et kultuurimälu on inimestesse talletanud aastasadu juurdunud traditsioone ja need elavad edasi tänapäevalgi.

Maalid on fragmendid flamenkotantsijast, värvidega on kujutatud tunnete sügavust, mida väljendatakse flamenkot tantsides. Tants köidab just seepärast, et kannab endas lugu, milles kujutatakse vahest valu või hoopis rõõmu. Tantsijal peab olema elukogemust, et osata seda tantsus väljendada.

Flamenko sarjas on erandiks portree vanast mehest, kes jäi Lailale silma Hispaanias suurel usupühal, ärivaistuga mees kauples jookide ja krõpsudega.

Laila arvates mõjusid ainult naised maalidel liiga imalalt, nii ongi seal kiiksuks ka vanamees. Ja flamenkos on samuti sedasi, et kusagil nurgas istub hambutu karjuv vanamees oma pilliga.

Et maalidel elu ja jõudu paremini kujutada, jäi kunstnikule pintslist väheks - viimased tööd sarjas on maalitud pangakaardiga lõuendile värvi kandes. Pildilt kiirgava energia on vaatajad just nendelt töödelt enim ära tundnud.

Anke maalib pilte balletist. Aastaid Londonis tantsinud baleriinist õe kaudu on Ankel balletiga oma suhe. Pühendumist ja loobumist nõudev tipptasemel tantsimine on karm ala. Just nagu tippsport, kuid kui sportlane võib pärast oma sooritust maas pöörelda, nutta, naerda, siis balletitantsija peab kaks ja pool tundi näima laval sulgkerge ja särama kogu aeg.

Anke on maalinud stseene halastamatult valgest proovisaalist. Ja müstilisi säravaid stseene lavalt, tantsumaagiat. Lõuendile on jäädvustatud rambivalguses kangastuvat traagikat "Romeost ja Juliast" ning õrna romantikat "Luikede järvest". Ja lisaks paar portreed.

Anket ennast lummavad Degas´ baleriinid, kes nii kaunid ja ebamaised.

Anke jaoks on maalimine enda aeg, võimalus keskenduda ja luua käega samal ajal midagi kaunist.
Sõbrannade töödest paistab hästi välja tantsu olemus.

Töid vaatama tulnud Rakvere teatri juhi Joonas Tartu sõnul on teater püüdnud viimastel hooaegadel kunsti inimestele lähemale tuua, et teatrikülastaja saaks etenduse vaheajal lisaväärtusena kunsti nautida.

Nüüd on peale suure maja fuajeede esimest korda väljas ka väikese maja kohvikut sisukamaks muutvad maalid.
Pealegi sobib, Tartu kinnitusel, selline teema nagu ballett peatselt väikeses majas esietenduva näidendiga, milles mängib kunagine balletitantsija Volli Käro.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles