Kultuur: Lesk kui universumi keskpunkt

Volli ütles mulle selle mõtte möödunud hooaja lõpus. Ausalt öeldes polnud mina küll kunagi selle peale mõelnud, ehkki olin Smuuli "Polkovniku lese" paari lavastust näinud. Volli rääkis igal juhul nõnda, et see haakis mind kohe mõtte külge.

Volli oli selle materjali peale mõelnud väga kaua. Peab mõistma, et ei ole kandnud endas unistust mängida nõukogudeaegse sõjaväelase naist. Päris kindlasti mitte seda. Jätame soorollid mängust täiesti välja. Ennekõike ikkagi mäng. Sooprobleeme ei ole: mees ei mängi naist. Ei pane kleiti selga. See oleks igav. Mind ei huvita see.

Lugesin seda rohelist raamatukest, kus on sees ka "Hea meremeeste hoidja" ja "Muhu monoloogid" - kõrgetasemeline kirjandus. Siin-seal on välja öeldud, et Smuuli puhul on äkki tegemist sõjajärgse kirjanduse ühe võimsaima andega, kogu kahekümnenda sajandi eesti kirjanduse ühe suurima loodusliku andega, mis jäi suuresti lihvimata, sest ta haridustee oli napp ja lünklik. Enesehävitusega tegeles ta jõuliselt.

Jõnn ütleb, et mees peab olema suurem kui tema saatus. Ju püüdis ka Smuul seda. Kõigi meie saatus on lõpuks oma saatusele alla jääda, lõppkokkuvõttes on - kuidas alla jääda, millisel moel, et see allajäämine võib ju ka võit olla. Allajäämine ei tohiks olla alandav.

"Polkovniku leses" on Nõukogude armee polkovnik mulla all ja kuuleme temast ainult lese mälestuste kaudu. Tegemist on päris võimsa mutiga ja võib jääda mulje, et polkovnik võib-olla sellepärast läkski nii varakult.

Ta ümber on veel hulk inimesi, kes teda kuulavad, sest Lesk mitte kellelgi teisel rääkida ei lase. Tema ümber ei ole ühtegi, kellest võiks temale vastast olla. Ta räägib oma olematutest haigustest, räägib arstidest, kes midagi ei tea ega oska talle õiget kõlava nimega diagnoosi panna.
Kui teksti vaatan, kehitan õlgu - väga hästi kirjutatud, no ja siis? Mis sellega pihta hakata?

Lammutasin teksti sel põhjusel osadeks ja panin uuesti kokku. Kasutasin ta praktiliselt täies mahus ära ja liitsin sinna juurde veel maailmakirjandusest mind ennast mõjutanud materjale.

Seal, kus Smuul ... ja ütleme Herman Hesse kokku ei andnud, kirjutasin julmalt ise vahele, eesmärgiks luua nii eklektilist teksti kui vähegi võimalik, mis lõpuks moodustaks ikkagi terviku. Nüüd juba etenduses. Tekst on mõeldud etendustekstiks.

Autoritena on kirjas Juhan Smuul ja Toomas Suuman, sest ma ei saanud oma nime välja jätta, kuna olen Smuuliga ümber käinud nii, nagu olen. Smuuli tekst on säilitatud ja tegelikult on ka tema peategelane säilitatud, aga ta ei ole polkovniku lesk, ta on lesk, pelgalt lesk.

Lugu on olemas, aga see saab tekkida ja mõjuda vaid etenduse kontekstis. On lesk, on meditsiiniline personal tema ümber. Meditsiiniline personal ütleb enda kohta, et on väga musikaalne, ja kuna muusikal on tugev teraapiline toime, siis nad laulavad palju. Laulavad ka lese mälestused ja kired, laulavad tahtmised, soovid, igatsused. Tihtipeale kolme-neljahäälselt.

Lesk ei taha oma saatusele alla anda, ei soovi alanduda. Selles mõttes olen väga Smuuli järginud, et tegemist on nähtusega, kelle murdmiseks läheb vaja natuke rohkem jõudu, kui ühiskonnal parajasti vastu panna on.