Maire Liivamets: Igatsus elutarkuse järele

Keegi ei kahtle, et talvele järgneb kevad, aga kas rahvas ikka huvitub mõistest “elutarkus”, mille järele on viimastel nädalatel tabamatul kombel igatsus tekkinud, selgub vahest aasta-poole pärast.

Kas modernsemad ja innovaatilisemad teemad on siis otsakorral, et oleme valmis kuulama neid, kellel õlul vaid elutarkuse koorem, kuid hõbedast kuube pole.

Tõsi, aastavahetuse kandis hakkad paratamatult mõtlema süvenenumalt ümbritseva peale, kuulad tähelepanelikumalt inimeste soove ning järeldusi, kokkuvõtteid, otsid üldistavat tähendust oma ajale, aastale, ja seda piisavalt leidmata küsid, kus on küll meie elutarkuse kandjad?

Tajud eneselegi ootamatult, et pole neid, kellele toetuda ühiskonna käitumise lahtiseletamises, kõiki võrdselt või siis ebavõrdselt puudutavates valudes, kaotustes ja rõõmus.

Meil leidub küll rohkesti nõidu, ettekuulutajaid, arvamusliidreid, poliitikuid ja kümneid muidu jutumehi, aga inimesi, kelle elutargal sõnal oleks ühiskonnas tõesti kaalu, keda üksmeelselt usaldaksime ja usuksime, pole paraku märganud.

Kus te end peidate, need paar-kolm sedavõrd austatud isikut, kes meid rahustaks, aitaks käest pudenenud tõeteri kokku koguda, neid õigesse järjekorda asetada, kelle sõna kaal oleks kõrgem kulla hinnastki? Ma otsin ja otsin, ent ei leia. Väärikad vaikivad

Meenub, et enamasti siiski seisatasime, kui rääkis auväärne kirjanik Jaan Kross, ent tema on manalamees, nõnda kui meie iseseisvumise taastamisjärgne presidentki, kelle igas sõnas oli väärikus ja mõte.

Meil on väärikaid mehi praegugi, ent nad pigem vaikivad, mõni nendest aga ei suuda ajalooliskeerulistel põhjustel oma elutarkusega ühiskonda laiemalt mõjutada. Ja uusi ei tärka ega kasva juurde.

Ainus, kelle igast sõnast viimane võimalik seeme välja pigistatakse, on A. H. Tammsaare. Palun saage õigesti aru, ma ei räägi teadmistest ega raamatutarkusest, mida on piisavalt, vaid elutarkusest, mis on ajaloo vältel ühiskondi ja rahvast aidanud rohkem kui raamatud, teatmeteosed või seadusteköited.

Lihtsustatud näidetena lisan, et eesti kirjandusest tunneme näiteks Vargamäe saunameest Madist ja kellameest Liblet, kelle vaateväli ei ulatunud sadade verstade taha, kuid kelle elunägemisraadius oli täpsem kirikuõpetaja, rääkimata köstri omast. Nad olid oma aja elutargad.

Me oleme täna kõik mingil määral moraalselt vigastatud ja hingeliselt heidikud. Me oleme haavatud loomadena valmis kallale tungima, kui keegi sõna või teoga riivab neid väheseid ootusi- lootusi, mida hinges kantakse. Hellad minevikutaaga suhtes.

Rahvas on oma ajaloo pärast pidevalt valvel, ja seda ei tohi keegi meie endi hulgast ega kaugemalgi meile ette heita.

Hea ja halb Ent tavaliselt me ei mõtle teistele, vaid seisame silmitsi ikka enda koormaga, arvame, et mitte keegi teine siin ilmas ei kannata ega muretse nii tõsiselt.

Mõiste “hea aeg” pole paljudele arusaadav, ja ka sõnapaar “halb aeg”, mida sagedasti praegu kasutatakse, kostab mõnele raskesti avatavana.

Kui hea ja halb võrdsustada sõnaga “raha”, siis käitume primitiivselt, meie sisemine kultuur ei sõltu ometi kroonide hulgast. Olgem ausad, paljud ei tea sellisest heast ajast, nagu kirjeldab üks või teine seatud mees, mitte midagi, halb aeg aga võib olla tema elu sünonüüm.

Nemad vajaksid iseäranis elutarkuse sõnumit. Sest mis ühele hea, see teisele vaev, mis teisele valu, ühele laul.

See ei sõltu alati riigikorrast, ühiskonna suurusest, vaid inimeste kehtestatud tavadest, kõigile ühtmoodi mõistetavatest moraalsetest normidest.

Ma ei kipu kodust kaugele, vaid vaatan oma õue. Ükskõik, kuidas ma püüan tolerantsust endas säilitada ja teisteski võimalusel süvendada, teeb tänane elutarkusest vaene riik iseenesest vajalikke otsuseid arusaamatult ja oskuseta neid mulle seletada.

Kus koolis nende tegijad ja tutvustajad küll õppisid nii sisutühje lauseid moodustama? Kas neil siis sõpru, sugulasi, kolleege ei ole, kes neist hooliksid ja nende eksimustele osutaksid, neile igat masti inimestega suhtlemise oskusi jagaksid?

On meil elutarku? Olen jõudnud, mõneti teadagi kaheldavale järeldusele, et ühiskonna üsna üldine viha nii meedias, üksteisega, alluvate ja ülemate, koalitsiooni ja vastaspoolega suhtlemisel on sündinud elutarkuse puudusest.

Äkki tuleneb see end eliidiks arvavate, kuid sageli esimese põlvkonna haritlaste pealiskaudsest kasvatusest? Jumal küll, kui palju saab olla elumõistmist inimesel, kes alandab teist inimest kõige jälestavamate sõnadega mingis ajaveebis, lehes või koosolekul. Kas neid saab üldse lubada riiki suunama ja hoidma?

Igaüks meist peab arvestama, et iga sõna antakse tagasi sama jõuga või veelgi karmimalt. Järgneb lõputuna kulgev solvangute ahelreaktsioon, mida iga päev kogeme. Kas aga taunime? Ka mina ei loetele nimesid, osutan kõigile, samuti iseendale.

Jah, aga kes peaks olema need targemad, soliidsemad, austusväärsemad, isegi siis, kui elu ja ühiskond pole neile, st meile elutarkust jaganud? Ma ei tea, miks muidu esitan küsimuse, sest mitte ainsatki kõrget juhti ei usu kogu rahvas üksmeeles, rääkigu nad edaspidi kui saalomonlikult tahes.

Me oleme ühiselt süüdi, et nõnda on asjad kujunenud, ja peame ühiselt leidma lahenduse, et ükski arukas mõte ei kaoks tulevikus päevast päeva korduvate tühisõnade lademete alla. Otsime üles need, kellel on korjunud elutarkust, kuulame, mida nemad räägivad, ja teeme seda kohe.

Tegelikult arvan, et me kardame uusi hääli, sest rutiinis on mugavam elada. Ent põhiküsimus on hoopis keerulisem: kas leidub meil ülepea üksmeelselt vastuvõetavaid elutarku inimesi?