Mika Keräneni lastekriminullid sünnivad Supilinnas

"Pärast keskkooli läksin õppima aiandustehnikumi Ida-Soomes ja tutvusin seal ka oma tulevase naisega. Kuulnud, et Tartus saab õppida aiandust kõrgkoolis, kolisime Eestisse," rääkis Mika Keränen.

Oli aasta 1993 ja Tartu tundus talle kohe parajalt väike linn, kus kõik on käe-jala juures. "Tartu pani mu õppima, varem ma väga hea õpilane ei olnud, aga mulle hakkas meeldima aka­deemiline elu," tunnistas ta.

Lastega linnas

Keränen õppis kiiresti ära eesti keele ja asus tudeerima eesti filoloogiat. "Võtsin ülikoolist maksimumi, ja et kõik meie kursustel kirjutasid, siis nii ka mina, ja loomulikult eesti keeles. Mulle meeldib eesti keele ilu," ütles kirjanik.

Koolipoisina armastas Kerä­nen koomikseid joonistada. Hiljem kirjutas neile eestikeelsed tekstid. "Hakkasin koos Noorte Autorite Koondise luuletajatega esinemas käima. Teistel olid juba ilmunud luulekogud. Kui minu oma osta sooviti, üllatusin: kas tõesti kee­gi soovib minu luuletusi endale," meenutas ta.

Ta oli ta neid hingega kir­jutanud, aga aval­damisele polnud veel mõelnud. Mika Ke­rä­neni esimene raamat ilmus varjunime all - autori nimi oli eestindatuna Mihkel Kera. Žanriks oli "konspektiserva luule" ja pealkiri "Tähelepanekuid noorusaastatest".

"Siis tõlkisin üsna palju eesti kirjandust," märkis ta. Tõlkides Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikaid", kus härra Paul eksleb väikeses puust linnas, tekkis Keränenil ettekujutus Supilinnast kui Tartu sümbolist.

"Raamatu kaudu tekkis huvitav side Supilinnaga. Vanad puumajad on Soomes hääbuv nähtus. Põhjalale on need omased, kuid nüüdseks kahjuks haruldased. Mõtlesin, et Supilinnast võiks ka kirjutada," lausus kirjanik.

Ja mõte oligi idanema pandud.

"Lugedes tütrele õhtuti raamatuid, mis on head, aga kirjutatud 30-40 aastat tagasi, tundusid need vanamoodsatena. Toimetasin lugedes teksti, jätsin lõike vahele. Jõudsin arusaamisele, et võin ise välja mõelda jutte, kus peategelasteks lapsed, kes elavad puust linnas jõe kaldal," jutustas kirjanik.

Pühadeks mõtles ta välja pikema loo. "Mõistsin, et mul on lasteraamat peas olemas ja seda ideed tuleks edasi arendada, sest ilmselt meeldivad need lood ka teistele lastele. Ja hakkasingi kirjutama lastele paikadest, mis armsad," rääkis ta.

"Avastasin ka lastekrimkade niši. Eestis on vähe lasteraamatuid, kus lapsed suurte inimeste maailmas tegutsevad. Soomes on väga populaarsed inglanna Enid Blytoni raamatud, mis küll kirjutatud pärast teist maailmasõda," sõnas Keränen.

"Praegu mõtlen, kas linnas on piisavalt tühermaid, et lastel tekiks soov uurida ümbrust. Ka meil on kodus arvuti, TV, DVDd, aga isetegemist on rohkem vaja. Õnneks saavad nad minna Antslasse vanaema juurde avastama maailma, kus pole arvutit. Arvan, et lastel on alati huvitav ja nad ei muretse ega peagi muretsema nende asjade pärast, mille pärast täiskasvanud muretsevad. Jaak Urmet ehk luuletaja Vimberg, kes on minu raamatute keeletoimetaja, kirjutab oma lapsepõlvest, mil põldudel oli palju punaseid kombaine. Kõigil tuleks siiralt rõõmu tunda sellest noorusest, mis nõuka ajal möödus," mõtiskles Keränen.

Lastevanematele soovitab Mika Keränen lasta järeltulijatel olla jalutuskäigul teejuht - nii võib teekond ajaliselt pikeneda neli korda, aga selline aja maha võtmine on äärmiselt vajalik ka täiskasvanule.

"See on võimalus näha maailma teise pilguga. Lastega veedetud aeg maandab pinged, mis noorel mehel võivad tekkida: et on vaja palju raha millegi huvitava tegemiseks. Selleks, et elus midagi huvitavat teha, ei pea olema alati raha. Koos lapsega kodulinnas kõnnitud pool päeva on rohkem väärt kui minna vaatama maailma vaatamisväärsusi," on ta veendunud.

"Varastatud oranž jalgratas" ilmus aastal 2008 ja "Peidetud hõbedane aardelaegas" 2009. Viimase läbivaks sümboliks on EÜSi logo ja tegevuspaigaks Tartu botaanikaaed, kus seiklevad viis Supilinna last ja koer.

"Teatud eas on lapsed palju tähelepanelikumad - neil ei ole veel sisseharjunud stereotüüpe, maailmavaade ei ole välja kujunenud. Aga nõudmised juba tulevad, millega on vaja hakkama saada. Krimkades lapsed lahendavad keerulised olukorrad ja see sisendab neile elus hakkamasaamise tunnet, mille täiskasvanu saab kätte Tartu maratonil iseennast ületades. Täiskasvanuil on lisaks palju hobisid ja töö," arutles Keränen.

Hüppelaud lugemisse

Lapsed on kirjaniku meelest ka julgemad asju välja selgitades, nad on detektiividena märkamatud ja neil on siiras soov aidata sõpra, kellelt näiteks on varastatud jalgratas.
"Lihtsam on kirjutada, kui sul on lava: astud koduuksest välja lavale ehk Supilinna ning sündmused hakkavad arenema neil tänavail ja radadel, mis läbivad suuri krunte, millel laste antud nimed. Ka aiavärvimise tal­gud, mis on kestnud ühes hoovis juba viis aastat, annavad edasi, kuidas Supilinnas aeg oma­moodi veereb," rääkis kirjanik.

Kuna Supilinn on reaalne, seab see reeglid tegevusele, mis on samuti realistlik. "Tegevus on tähtsam kui karakter. Ma tahan, et see oleks meelelahutus, et seda saab kiiresti ja mõnuga lugeda. Minu arvates on tegu kerge kirjandusega, mis on tõsiselt ja hoolega tehtud," on ta kindel.

Tänapäeval menukaid fantaasiaraamatuid peab ta väga toredaks, aga neid kirjutatakse niikuinii. "Kui üks Harry Potter on olemas, miks kirjutada teine, eesti oma?" küsis ta.
"Nagu Enid Blytoni raamatutes, tegutsevad ka minu raamatutes viis last ja koer ning lapsed krõbistavad midagi head," tõi kirjanik paralleele ja tõdes, et luuletajana ei saanud ta kunagi sellist positiivset tagasisidet kui lastekirjanikuna.

"Tuleb mõnigi tuttav isa oma lapsega, kel kaasas tänusõnad: "See on tore raamat, mis sa kirjutasid!". See on suurim tunnustus lastekirjanikule. Nagu seegi, kui laps loeb kohe läbi raamatu, mille ta on alles saanud," sõnas Keränen.

Kirjanik mõtleb, et sellised raamatud oleksid head lugemisharjumuse tekitamiseks. "Hoogsa ja põneva raamatu lugemine on huvitav, sama huvitav kui arvutimäng," kinnitas ta.

"Olen kindel, et mida varem saab laps aru, kui tähtis on lugemine, seda parem. Ja kui palju see annab, kui leiad raamatud, mis sind huvitavad. Mul on kahju neist, kes ei loe, sest nad jäävad paljust ilma," arvas soomlasest eesti kirjanik Mika Keränen.

KIRJANIK
• Mika Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
• 1992 lõpetas Kitee keskkooli; Ilomantsi aiandustehnikum ja Eesti põllumajanduskool jäid pooleli. Lõpetas Tartu ülikooli erialal eesti keel võõrkeelena 1999. aastal.
• Lastekriminullid "Varastatud oranž jalgratas" (2008) ja "Peidetud hõbedane aardelaegas" (2009).