Sõbrad Tauno Ojasaar ja Koit Põldmaa osalesid 90 kilomeetri pikkusel Vasaloppeti suusamaratonil Rootsis, järgmisel aastal tahavad nad end taas mõnel pikal suusasõidul proovile panna.
Pikk maraton võimaldas end proovile panna
17. märts 2010, 19:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Määri küla mees Tauno Ojasaar ning Simunast pärit Koit Põldmaa leppisid juba mullu pärast Tartu maratoni kokku, et võtavad tänavu ette midagi huvitavat. Nimelt käivad ära mainekal 90 kilomeetri pikkusel klassikastiilis sõidetaval Vasaloppeti suusamaratonil Rootsis.
“Kui eelmine Vasaloppet läbi sai, registreerisime end kohe,” meenutas Tauno Ojasaar, lisades, et mainekatele maratonidele end väga pika aja jooksul kirja panna ei saagi, sest juba kusagil maikuuks on osalejate arv täis.
Võimalus sõita tekib ainult siis, kui keegi minna ei saa.
Vasaloppeti maraton on väga populaarne, tänavu lõpetas selle ligi 16 500 suusatajat.
Simuna kooli õpetaja Tauno Ojasaar, kes praegu on aasta ja kuu vanuse pojaga kodus isapuhkusel, ütles, et tema põhiline eesmärk oli maraton läbi sõita. “Väga suuri eesmärke kohtade ja aja suhtes ei seadnud,” rääkis mees, kes salamisi siiski unistas ajast kaheksa tunni ringis ning et rohkem võistlejaid oleks temast taga kui ees.
Sõiduajaga 8 tundi ja 17 minutit ning 7887. kohaga said need mõtted ka teoks. “Kui oled ennast kuhugi võistlusele kirja pannud, siis see sunnib rohkem treenima ja pingutama,” arvas Ojasaar.
Tänavu talvel oli ta enne 7. märtsil toimunud Vasaloppetit suusatanud viissada kilomeetrit. “Sõitsin läbi Viru, Alutaguse, Tartu ja Tallinna suusamaratoni. Siin lähedal kodustel Ebavere radadel sai ka päris tihti harjutamas käidud,” rääkis Tauno Ojasaar.
Mees on lapsest peale sporti teinud, kuid suusatamise avastas ta enda jaoks tõsisemalt alles täiskasvanuna. “Kui esimene Tartu maraton sai läbitud, tekkis tõsine huvi veel sõita ja ennast proovile panna,” meenutas mees, kes Tartu maratonil on võistelnud neli korda. Tauno Ojasaar tunnistas, et enne Vasaloppetit ta ikka natuke pelgas, sest 90 kilomeetrit on pikk maa, kuid sõita oli väga hea ning mõtet, et astuks rajalt kõrvale, ei tekkinud kordagi. “
Kui 45 kilomeetrit läbi sai, käis küll korraks peast läbi, et pool maad on ju veel alles ees. Eks neid oli ikka ka, kes juba pärast kahekümnendat kilomeetrit väga väsinud olid, ning raja kõrval oli katkestajaid näha paris hulga,” kõneles ta.
Ojasaar ütles, et suusavõistlusel käis suur melu ning rahvamassis oli tunda küünarnukitunnet kogu aeg.
“Pärast starti tuli peaaegu kohe umbes kahekilomeetrine tõus, kuhu peaaegu kogu mass kokku jooksis. Võtsime seda tõusu vist kokku kuskil pool tundi, sest seal käis kõva möll. Oli tunne, nagu läheks teosammul üles, sest kogu aeg tallas keegi suuskadel ning pidid ka ise vaatama, kuidas sammu sättida, et kellegi suuskadele ei astuks,” kirjeldas maratonil osalenu.
Ojasaare sõnul tuli esimesed kolmkümmend kilomeetrit sõita rahvamassis ning ega eriti tempot teha ei andnudki, sest kui oleks kusagilt inimeste vahelt teed tegema hakanud, oleks ainult energiat raisanud.
Esimese kolmandiku järel pudenes rahvas rohkem laiali, kuid sellist momenti, et üksinda suusatada tuleb, ei tekkinud kordagi - pigem oli kogu aeg liiga palju võistlejaid tropis koos.
“Raja ääres oli näha ikka igasugu asju - küll suuskade ja keppide tükke, küll kampsuneid ja mütse,” kirjeldas Ojasaar. Mees ütles, et pärast ühek sakümmet kilomeetrit oli küll hea tunne, et lõpp on käes. Ja vaid mõne päevaga oli ta sõidust nii hästi taastunud, et oleks võinud uuele maratonile startida.
