Ellu Talvis: Keskkonnakahjulik marjakasvatus?!

Mul tekkis küsimus, kas 2009. aastast istandustelt ära võetud keskkonnasõbraliku majandamise ja tootmise toetused ongi üks lahendustest? Millega on see põhjendatud?

Ma ei arva, et selle toetusega üksi hoiaksime istandused jätkusuutlikud, küll aga paneb nördima suhtumine marjakasvatusse - me nagu ei olekski põllumajandustootjad. On siis marjakasvatus tõesti nii keskkonnavaenulik?

Toon mõne näite Eesti marjakasvatuse olukorrast, kasutades Eesti aiandusliidu statistikat. Kui Eesti marjakasvatuse kogupind oli 2003. aastal 4837 ha, siis 2008. aastaks oli see vähenenud 3250 ha-ni, tervelt 32,8%.

Maasikaid kasvatati 2003. aastal 1230 ha-l, 2008. aastaks oli see pind kahanenud 564 ha-ni ehk 54,2%. Vaarikate kasvupind kahanes 2003. aasta 457 ha-lt 2008. aastaks 220 ha-ni ehk 51,9%.

Järgmise arvutuse teen vaid vaarikakasvatuse põhjal, mille kasvupind vähenes 237 ha. Ühe hektari marjakorjel saab ajutiselt tööd 15 inimest - seega oleme töö ära võtnud 3555 inimeselt, mis miinimumpalka aluseks võttes teeb 15,5 miljonit krooni, millest sotsiaalmaksu näol jääb riigil saamata 5,1 miljonit krooni.

Keskkonnatoetuse kärpimine vaarikaistandustele andis riigile kokkuhoidu 428 000 krooni. Kas nutta või naerda?

3555 inimest - valdavalt õpilased, pensionärid, töötud ja vaid ühekordne sissetulek - ometi abiks seegi, kas või ärajäänud koolitoetuse asemel.

Tahtmatult läheb mõte oma lapsepõlve koolivaheajale. Esimese käekella ja jalgratta ostsin ju omateenitud raha eest, aga kui paljudel on praegu see võimalus?

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kui maaelu konverentsi eesmärk oli leida põllumajandusprobleemidele lahendused, siis mulle isiklikult jääb arusaamatuks Eesti Talupidajate Keskliidu otsus mitte delegeerida maarahva kongressi toimkonda oma liikmeid.

Samas ei ole kor­ral­dus­toim­konnas esindatud ka Eesti Aiandusliit - kes siis kelle huvide eest seisma peaks?

Unustaks korraks poliitilised kemplemised ja keskenduks probleemidele!