Kultuur: Kadunud tsirkus peitub spordikirikus

“... teipige direktor kinni ja ...” lausub “Kadunud tsirkuse” lavastaja Üllar Saaremäe areenil toimetavatele Bonzole ja Tõnis Mägile.

Lavastaja sõna on seadus. Direktor ehk Peeter Tammearu kärutatakse areenile korralikult teibituna ja kujuteldav tropp suus. Tal on vaja kibedasti midagi öelda. “Mul pole tekstiraamatut ka!” kostab pomin, kui pool troppi läinud.

Naerud ja surmad

Lavastaja pugistab naerda. Kunstnik Erki Kasemets ja helimees Elmar Sats muigavad, tsirkusenaised Kärt Johanson ja Liisa Aibel kihistavad vaatajapingil. Keegi ei kiirusta tekstiraamatut ulatama. Öeldakse niisama ette.
Tsirkus on tsirkus. Olgu või kadunud.

Kus on tõelise teksti ja improvisatsiooni, lavajoonise ja otsingu piir, on esimesel mänguruumiga kohandumise päeval üksjagu ebamäärane ning annab võimalusi. Selles ja teises suunas.

Väljasaadetud Direktor prõmmib ukse taga ja kaebleb: “Eili, ma jäin kinni!” Kaastundlik inspitsient Eili Neuhaus teebki juba paar kõhklevat sammu ukse suunas, kui kardinate vahelt ilmub Tammearu täies elusuuruses, nägu kelm.
Teater on teater. Olgu või spordikirikus.

Kas see, et inimesel on kaks jalga, on enesestmõistetav? Kui laval on suur nuga, kas ... ?

Areenile astuvad karu ja vana tsirkusesebra ehk Mait Trink ja Alo Kurvits. Proovitakse misanstseeni nii ja natuke teisiti. Kes kust tuleb, kuhu läheb, kus püsib. Et poleks liigset sebimist ja lavastuse  loogika toimiks. Niivõrd, kui on loogikat tsirkuses või unenäos.

“Teeme veel ühe stseeni, siis teeme pausi, karu ja sebra tahavad suitsu teha,” sõnab lavastaja ja märgib viivu pärast kerge kimbatusega: “Ah jaa, sa ei teegi suitsu ...”

Järgmise stseeni märksõna on naer. Esialgu kontekstiväline, sest köietantsija Kärt Johanson ja habemega naine Liisa Aibel ei suuda kuidagi naeru pidada, ent ühe ja teise kardina taha naerma ruttamine sobib lavastusse hämmastavalt hästi. “Kui te suudaksite seda kunagi taasesitada ...” loodab lavastaja Saaremäe.
Paus. Kunstnik Erki Kasmets vaatab hindava pilguga kujunduse tegelikkust.

Tõnis Mägi sõrmitseb süntesaatorit. Muusikal on lavastuses sisuline roll. Lauluna, pillidena, bändina.

Direktor jalutab lapsepõlves. Alo Kurvits märkab maas mesilast, võtab ta ettevaatlikult tekstiraamatule ning kannab ta stseeni lõppedes sujuvalt välja. Kas see on osa elust või lavastusest, on habrassitketel loomishetkel, kus ollakse ühe jalaga maas ja teisega kujutlustes, kolmanda järgu küsimus. Järgneb vana tsirkusesebra surm. Korduvalt. Üks variant lustakam kui teine. “Staarivärk,” kui tsiteerida lavateksti.

Miks sa oled, kes sa oled, on olulised küsimused. Mäletamine kui võtmesõna.

“See on tähtis tekst ...” sõnab Tõnis Mägi viivitamisi, otsides olulistele mõtetele parimat lausumisvarianti.

“Bänd peaks mängima nagu padja seest,” arvab ta.

Ja hommikune proovipäev ongi läbi. Jäänud on vaid mõned küsimused.
“Kuhu kadus tsirkus ehk mis lugu on “Kadunud tsirkus?”” pärib ajakirjanik. Vaikus. Näiteseltskond vajub mõttesse. Vaikus kestab. “Me pole sellele veel mõelnud,” lausub viimaks selgelt ja lühidalt Peeter Tammearu. “Äkki pole seda kunagi olnudki,” arvab Alo Kurvits. “Suure pere lugu, kus igaühel on ...” arvab Heigo Teder.

“Ei saa praegu sellest üldse rääkida. Mida me siin räägime, sõbrad, praegu on alles kibadi-kobadi kõik. Ei tea täpselt, mis siit välja tuleb. Ei saa midagi rääkida, vähemalt mina küll ei saa,” arvab Tõnis Mägi.

“Aga kui teksti esimest korda läbi lugesite, mida mõtlesite,” üritab küsija teisest suunast. Näitlejad tahaksid ilmselgelt olla kusagil mujal. Täpselt see seis, et üks X võib rohkem küsida kui kümme Y vastata. “See ei ole veel valmis, ei ole millestki veel rääkida,” jääb Tõnis Mägi oma seisukohale truuks.

Tsirkuses näeme

Nagu teatris olema peabki, saab päästerõngaks lavastaja. “Võib-olla salapära ongi see õige, ei tohigi lahti seletada,” toetab Üllar Saaremäe Tõnis Mägi arvamust.

Saaremäe arutlus teose, trupi ja mõtte üle annab osalistele võimaluse vaikselt kaduda. Lavastaja meelest on esimene mängupaigaproov näitlejatele lihtsalt liiga alasti hetk, et rääkida.
Aga eks “Kadunud tsirkuses” näeme. Vaatame. Saame teada.