Olemata eilne: tsirkus sinus eneses

Et homme saaks tulla juba täna, tuleb vaadata peeglisse. Ja näha. Julgeda seista silmitsi minevikuga, kui valus see ka poleks. Sest selleta on homme samasugune traav suletud ringis/areenil, nagu see oli eile, üleeile ja x-kümmend aastat tagasi.

Kui ellu mahub üksnes suremine, hajub mõte ja rõõm, jääb rist ja sund. Seda, et elu on elu vaid nime poolest, ei pruugi tormleva rutiini enesestmõistetavuses märgatagi. Kuni on vaja ära käia.

Peeglid mäletavad

See on hea algus, ütlevad Saks (Tõnis Mägi) ja Bändzo (Bonzo) kinniköidetud Tsirkusedirektorile (Peeter Tammearu), kel tungiv soov ära käia. Nad lasevad välkuda peeglitel, käsitsevad neid kui taskutelefone, või valivad ajamälupanga koode. Et minevik avaneks, peab teadma koodi. Aga just kood on see, mida tsirkuserahvas tahab unustada, varjudes nukrasse mängu, millest nad pole aastaid välja astunud.

Tsirkus kui vorm on saanud nende pärisosaks, heaks mäletamatuse ettekäändeks. Alati on mugavam mitte mäletada. Sest mäletamine on valusam, kui arvame end suutvat välja kannatada. Aga peeglid mäletavad. Ja tõeline tsirkus on kadunud.

Urmas Lennuki unenäoline ja olemise tähtsaid närvipunkte puudutav tekst mähib elementaarset kummutava kummastatu­sega endasse nagu udu ning kutsub vaikse naeratusega vaatama endale sügavalt silma – hinge  kahepoolsesse peeglisse –, et siseneda tolmustesse salakambritesse, mille võtmedki usud olevat kukkunud ajakaevu. Mäletada olemata eilset.

Kaevu kaanel lösutavad kiviraskelt rohelise jäätisena mahalödisenud võimalused ning kellegi haigettegevalt hingepuur­dunud sõnad. Peeglimeeste tulekuni.

Kas ja kes on Saks ja Bändzo, klounid või mitteklounid, pole määrav. Nad teavad ja mäletavad. Kutsuvad. Provotseerivad. Näevad läbi. Laulavad. Heatahtlikult.

“Inimesed muud ei teegi, kui tahavad midagi. Ja siis, kui nad selle saavad, tahavad nad veel midagi, kuni nad on saanud kõik, mis nad oskasid tahta. Alles siis saavad nad aru, et tegelikult tahtsid nad hoopis midagi muud,” sedastab Tõnis Mägi Saks, kelle pehmed targad mõistvad silmad kiirgavad siirast kavalust.

Naerune mõnusolek tragikoomika serval ja võrratu tasane vabadus, millesse otsekui iseeneslikult sünnivad laulud; otsatu soojus ja iseolek teevad Saksist (ei taha käänata Saksast) duo vaimse liidri.

Ta on primus inter pares – parim võrdsete seas. Bändzo jõuab alati hetk hiljem ja sätib olemist  kaaslase järgi. Ainult nutva ja naerva eluteatrimaskina saavad neist vastandid.

Bonzo Bändzo varjub väljapeetud kesta, paotades seda väärika mõõdukusega. Laulab mees vägevalt, aga just lauldes kipub ühisosa rolliga vähenema.

Peeter Tammearu mängib Tsirkusedirektori igas mõttes ulatuslikuks tegelaseks. Absoluutse sõna- ja mõttevaldajana vahetab ta värve ülima täpsuse ja puudutava mõjuvusega. Direktori näiliselt kivistunud olemus allub plastiliinina mälu(äratus)dressuurile ning poisikese traagika on hetkeseiskavalt tuntav. Direktori/Tammearu puudumine lavalt on sama äratuntavalt kõnekas kui kohalolek, tema vabakssünd mäluslepiliselt võimas.

Väheldane Sebra (Alo Kurvits) kui tsirkusetruppi oma egoga kandev jõud haarab stiilse mobiilsusega publiku pihku, tema sarmikas ja taktitu sekeldamine muudab lavaruumi üleni vaimukalt rahutuks ning ainus mälestusteriba avardub silma­klapistatuse sügavikuks.

Kurvitsa mängutäpsus ja sarm ning tragikoomikutalent sulavad meisterlikuks rolliks-kujundiks.
Karu (Mait Trink) mängib rolli suureks üleni melanhoolsetel, pehmetel ja südamlikel nootidel, vaatab lõpmatu imetlusega oma salajas armastatud südamedaami ning nagistab Sebraga. Nende alkoholist imbunud vahe- ja mahenaljakate nüanssidega kurvastuslauluga tahaks peaaegu et kampa lüüa.

Baleriin/Köietantsija (Kärt Johanson), habras ajakuulaja ja sitke unistaja, saab öelda napilt, ent otse tuuma puudutavalt. See, mis rohelises maamõõtjat-ussikest meenutavas kleidis/dressis naisel on tasasel moel lausuda, avab hetke- ja igavikumälu suhte olemuse otsekui imestamisi ja möödaminnes. Tema teab. Ja kui endaga lepib, suudab. Lunastada, kui vaja.

Habemega naine (Liisa Aibel) kollases kleidikeses on kohatute trupi kohatuim. Ebalev ja tõrjutusehirmus anekdoote pilduv tsirkuseime leiab kõige valutumalt peeglist enesekindluse, ilu ja südamerahu ning kiigub, nagu lendaks.

Mustkunstnik (HeigoTeder) saab avada ennast ja musta kunsti pika stseeniga. Mustkunstnik näib kogu trupist kõige rohkem pinges oleva tüübina, kes saavutustahtest ja nurjumistest murdumas. Ei saagi aru, kas väliselt atraktiivse tüübi, kes vaatab, aga ei näe ning kannatab ameti valelikkuse all, sisetemperatuur on jäiselt madal või hoopis plahvatusohtlikult kõrge, aga stseenis läks esietendusel pinge natuke liiga maha. Teise etenduse vähem purskav esitus oli mõjusam.

Lavastaja Üllar Saaremäe on Erki Kasemetsa kujundatud kolmetasandilisse luitunud tsirkusse vorminud näitleja- ja muusikaisiksustest trupi, kes püsib tasakaalus unenäo ja kujutluse, olemise ja mäletamise lõpmatusse kaduval piiril. See on võluv korrastatud kaos, (silma)pilk peeglitesse, mis/kes teevad teineteisele silma ja usuvad lõpmatusse. Täna, igavesti täna. Mitte oodates aina eest põgenevat homset.

Köietantsijast liblikas

“Kadunud tsirkus” ei saa olla kahele vaatajale ühesugune, ta kõnetab igaühte isikliku elu-, teatri- ja kirjandusmälu ning -kogemust pidi. Kujundeid ja võimalusi hõljub müriaadina õhus. Kui püüda neist sületäiski, lasta end haarata ja puudutada sõnast, mõttest, lauludest, näitlejatest, kõrval seista ja samastuda, siseneda enda tsirkusse, läheb hing kergeks.

Julged näha, tunnistada, mäletada, mitte rippuda pesuna nööril ja nutta taga “vanu sissesööbind plekke, mil värv ei taastu”.

Astuda välja kookonist. Nagu Köietantsija. Nagu liblikas. Valmis lendama või kõndima vee peal. Teinud rahu minevikuga. Valmis elama elu, mis algab siin ja silmapilk. Et ükskord, kui öö on ligi, lennata tulle, kogenud olemise õndsust.