Noorte kandleorkester Sotto Voce harjutas Rakveres sõrmed rakku, et kaunilt kõlaks nii klassika kui ka filmimuusika.
Kannel passib nii Bachiks kui ka piraatideks
1. juuli 2010, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noorte kandleorkester Sotto Voce harjutas Rakveres sõrmed rakku, et kaunilt kõlaks nii klassika kui ka filmimuusika.
Kandle saladusi avavad peadirigent Ruth Kuhi, Pille Bergmann ja Jaanus Väljaots.
Mis tõi noored kandlemängijad üle Eesti kokku Rakverre?
Ruth Kuhi: Meil on siin laager. Laager käib koos kolm korda aastas. Püüame mööda Eestit ringi käia, et propageerida kannelt ja tutvuda kodumaaga. Kevadises laagris Viljandis tuli mõte tulla Rakverre.
Lugesin saalis kokku 16 kannelt. Mitu kannelt on orkester?
RK: Saali suurt rohkem ei mahugi. Väikesed harjutavad teises ruumis. Kõik ei ole kohal ka.
Pille Bergmann: Meid on 25-30.
Jaanus Väljaots: Kui täiskoosseis kokku saab.
RK: Ühel aastal oli 35 kannelt, aga sellega tekib probleem leida ruum, kuhu me ära mahume. Pill on suur ja võtab ruumi.
Kas kõik kokku ongi Sotto Voce?
RK: Jah, kogu see seltskond. Jaguneme aga kolme rühma. On päris väikesed lapsed, 9-12aastased, kellega tegeleb Pille ja kes alles õpivad teistega koos mängima. Nende jaoks on lihtsamad lood.
Kes on asjalikum ehk alates muusikakooli neljandast klassist, tulevad suurde orkestrisse, mida mina juhatan.
Kolmas rühm on need, kes on ammu muusikakooli lõpetanud, käivad Otsa-koolis ja muusikaakadeemias ja lihtsalt tahavad mängida. Seekord on kohal keskmine ja noorem rühm.
